Kontrollima igaks juhuks ei hakka, aga üsna kindlasti leiaks kuskil vanades postitustes kolades mõne tiraadi teemal "Mais on Jube Õudus", viidetega kunagisele rollimängukogemusele ja empsi kartulisalatile. Noh, mõni asi, paistab, muutub kah.
Maisitärklis ja mingil viisil kindlasti ka maisijahu on nagu alati toidu alla klassifitseerunud.
Mõni aasta tagasi õpetas Saizeriya (ja laboris x-tundidel väljumisvõimaluseta nälgimine) selgeks, et maisi(paki)supp on täitsa söödav ja hea asi.
Kinos jätsin popkorni ka lapsena vist pea alati ostmata, antagu parem jäätist. D kõrvalt olen aga vaikselt selle vahtplasti näksimise kombe külge saanud (admittedly, ainult valitud päevadel, mõnel teisel pean tunde pärast tuulutama ja kõik asjassepuutuvad nõud kohe ära pesema, et ometi seda õudsat lõhna majast välja saada).
Sellele keedetud, pakendatud poes müüdava tõlvikule mingid kuud tagasi lähenesin väga ettevaatlikult - välja ei sülitanud, aga üle kahe ampsu ei söönud ka.
Nisuvabaduse taga ajamise raames oleme regulaarselt nii poemaisijahust kui ka kodu-blender-jahvatatud popkornimaisiteradest tehtud leiba sööma hakanud.
Aga täiesti mindblowing (meeltpuhuv kuidagi ei kõla nii hästi) kogemus oli, kui kuskil kuu tagasi elus esimest korda reaalselt keedetud värsket maisitõlvikut proovisin. Oli valge ja oli kollane (lillat, nagu lillkapsas, nope, olen veel mõistusel, meil tõesti müüdi vahepeal tavalisele lisaks nii kollaseid kui lillasid lillkapsaid, pole veel leidnud), soolavees keedetud ja parimaks kokkuvõtteks on pilt, kus mul suu (ja mais) kõrvuni, going "Omnomnom!", suutmata otsustada, kumb parem on. Nüüd on tõsine töö kiusatusele vastu seista ja mitte iga kord poest mõned tõlvikuid kaasa võtta.
Peale seda tuli muidugi konservmais ka uuesti ära sciencida - välja ei sülitanud, aga hea pole ikka endiselt...
Ühelt poolt leebem, teisest küljest radikaalsem kannapööre on toimunud ka seentega. Algas vaikselt pihta kui 2013 esimest korda Tokyosse kolisin, tõsiseks muutus aga siia eelmise aasta lõpul teist korda maandudes. Seega leebus seisneb pikemas kohanemis-perioodis, radikaalsus aga selles, et seened on nüüdseks sees vähemalt igas teises toidus ja igas poenimekirjas.
Boonuspunktiks, et naudin põhimõtteliselt nüüd ka steiki, mida aasta tagasi raudselt toore ja söödamatu alla klassifitseerinud oleksin. (Kas steik on eestikeelne sõna muidu?)
Cheers,
Hedi
