Mõni päev ei lähe kohe üldse nii, nagu plaanitud. Ja kiire kombinilõuna tihtipeale ka mitte.
Nädala alguses näiteks selgus, et tegu rahvuspüha ja vaba päevaga - mis muidugi tähendab, et asutused, kuhu minna plaanitud, kinni, bussid vales graafikus (mille eest tuleb vist tänulik olla, muidu poleks nii vara märganud, et miskit mäda... kuigi noogutus sellele pidevalt alateadvuses ümbrust järgivale aju osale - hommikust peale kostsid väljast valet moodi helid, oleks ju võinud korraks tähelepanu pöörata ja õigeid järeldusi teha... mis tolku päevast päeva kodus istumisest muidu ikka on, kui ümbuskondsete hääli ja helisid ja nende korrektseid aktiivusperioode peast ei tea...)
Igatahes - nälg majas, siht konbini poole. Aga kiirelt enne päris poodi ka, et õhtuks miskit korralikku (või oli sedapuhku üks avokaado puudu ainult, ei mäleta) valmis varuda. Läks nii, nagu ikka - tulime tagasi kilose tüki seaõla ja natuke lollaka ideega see kahel eri moel slow-cook'ida. (Maakeeli, anyone?)
Tegumoed
Mõlemad:
Kolm tervet küüslauku koortest välja nokkida, pool pressiga pudruks.
Sinna sisse musta pipart ja soola.
Kookosõli pannile, purustatud küüslaugumöginaga määritud liha igalt küljelt pruunistada.
Pann:
Lisa vett, valget veini, võid.
Kaas peale, auruauk söögipulga otsaga kinni toppida.
Umbes kaheks tunniks madalale tulele moorima.
Kuskil poole tunni jooksul korra kasta leemega, keera liha ja/või sisesta vedelikku jaburalt suure "süstlaga" otse lihamassi. (Ja siis pese põrandat, kui juhtud hooletu olema ja kaadervärgile liiga kiiresti survet avaldad... ja jah, ikka veel üllatab, mis imeasju sahtlites peidus on siin.)
Ahi:
130 kraadile.
Ahjuvormi põhja veel hulk terveid küüslauguküüsi, valget veini, pipart, mingit aedvilja-maitseainesegu, pruunistamise ajal pannile kinni jäänud krõbedaks kõrbenud küüslaugumass takkapihta.
Pruunistatud lihajurakas sinna sisse ja ahju... 3.-4. tunniks.
Iga tunni tagant reseti ahi, sest siinne ei tunnista pikemaid küpsetusaegu, keera liha, lisa kena pruuni kooriku ja natuke magusama maitse saamiseks mett.
Lisandid
Pann:
Terve lillkapsas kuuma soolvette, kümmekond minutit keeta, taldrikule.
Peale liha eemaldamist pannile jäänud kergelt kõrbenud osised veidikese valge veini ja vahukoorega kastmeks.
Ahi:
Paar porgandit ja paremaid päevi näinud maguskartulitest peale eluvaimu (või õigemini selle puudumise) tuvastamist allesjäänud pesta, koledad kohad maha lõigata, fooliumi ja ahjupannile. 150 kraadi, 1 tund.
Värske kurk koorida, juustunoaga õhukesteks viiludeks, sidrunimahla, pipart, soola ja lusikatäis hapukoort kokku segada.
Tulemus
Pann:
No sa jumpsus, hea oli. Ausalt üles tunnistades, päris suur osa lihast läks otse pannilt ja näppudega, kuni muud asjad valmisid.
Küüslaugukogus ei olnud liig, lillkapsa üsna leebe maitse ei seganud, liha ise oli superpehme, rebenev ja mega maitsega.
Ja see kaste. Ohaeg, aga see üllatas kõige rohkem. Sest usu või mitte, aga asi oli juustufondüü maitsega. Kustkohast see kokku kombineerus, beats me, aga oinomnomnom.
Ahi:
Esimesed ampsud olid korralikult küüslaugused - kerge over-do selle koha pealt. Aga muidu pole kindel, kas kunagi kuskil pehmemat liha saanud olen. Wow, lihtsalt ei tahtnudki söömist lõpetada.
Kokkuvõte
Tahaks kangesti öelda, et ei näe sellel pikal ahjutamisel pointi, kui pannil kõvasti kokkuhoidlikumalt (gaas vs elekter) ja kiiremini (1.5 hr vs 4) saab. Lihtsam kontrollida, mõnda asja juurde panna, liha kasta jne. Ja kui seda "juustu"kastet korrata õnnestuks.
AGA ikka väga väga hea oli ahjuvariant ka - kui tollel maitsestuse korda saab, oi aeg...
Eks vist jääb ikka nii, et igal asjal oma aeg ja koht.
Cheers,
Hedi
