Täna saab nalja jälle. Pakk kaheksa kalmaariga ootab külmikus. Oi aeg.
Kaks toitu lähiaja to-do listis on kodused konservherned (ja siis muidugi kartulisalat ka) ja guljašš. Täiesti välk selgest taevast oli arusaam tolle viimase kohta ükspäev - ühel eluperioodil sai pea iga nädal, tollal küll peamiselt mõnest metsloomast, aga peale seda pole aastaid ja aastaid ei teinud ega söönud.
Toa kalatustamise nipinurka:
- suitsuta kala, suitsulõhn peidab kala ja kaane all istumine püüab rasvapritsmed kinni
- kala lõunaks, õhtuks korralikult küüslaugune pikakeedusiga - kalahaisul pole šanssigi
Kalakael, muuseas, ei, mitte kaNakael, on super - leidsin allahinnatud toodete letist, mõnekümneks minutiks suitsupotti unustatud (tavaline kalafilee oleks selle aja peale juba väga üle küpsenud, aga selles jupis olla rohkem rasva), ja üks parimaid kalatoite, mis viimase aasta jooksul söönud. Suitsutatud kanamunad, tiba riisi ja tomat kõrvale ja voila. Luid ja ebard-konte on küll hulka, annab nokkida, noad-kahvlid võib rahumeeli sahtlisse jätta, fingers all the way, and still...
FM'is on uus söödav bento - karri + riis + tonkatsu. Viimane kord, kui sel teemal hõiskasin, koristati toode paar päeva hiljem müügilt. Start the counter.
Ja ühtlasi katsetasin letist mingit spring-roll laadset asja. Riis, kana, juurikad kesteabmillega immutatud, (ilmselt) tofusse keeratud, see siis omakorda mingisse taimse päritoluga lehte (bambus?) rullitud ja kinni seotud. Välimine kiht tuli enne söömist maha koorida, kord ka kasu neist (tihtipeale) jaburatest pilt-juhistest pakil. Käras kah, kui kõht tühi. Aga oli ka ainus kord, kui enne või pärast näinud olen.
Cheers,
Hedi
