Pühadeaeg jäi kribamise osas kesiseks (et mitte öelda, vahele). Aga üks nähtus, millest Jaapanis kuidagi ei pääse, on asjade / toidukraami hooajalisus.
Olen ilmselt seitse korda kurtnud, et sel suvel jäid paljud puuviljahooajad kuidagi niruks - ei olnud virsikuid, ei normaalseid arbuuse, hurmaad sai ainult paar nädalat, isegi ekstrakalleid viinamarju (mida ma elus söönud ei ole, aga D'l oli komme kord aastas pakk hankida ja pintslisse pista) ei ilmunud välja. Õunahooaeg sisuliselt piirdus ühe (õnneks) rabatud kastitäiega (20 õuna vist), peale seda paar korda müügil olnutest on raske otstarbekalt lahti saada - nii kehvad teised.
Jõulutralli ajal on ka muidugi omad kombed: KFC ja kreemitort. Oeh. See nali ei lähe kunagi vanaks.
Ainult et ei ole nali, täiesti tõsine reaalsus - ehtsad Kentucky Fried Chicken kiirtoidukohad on jõulude ajal täiesti lagedaks müüdud, oma kanaämber tuleb kuid ette broneerida, kõik muud kohad on nüüdseks ka kõikvõimalikke taignas fritüüritud (ja vaikselt vaikselt ilmuma hakanud muud moodi valmistatud, näiteks grillitud) kana variante täis. Okei, põõõhimõtteliselt on põhjus... ee.. või siis vähemalt algallikas kombel olemas. Nimelt, kui kunagi (ajalugu ei olnud just mu lemmiktund, ärge aega küsige) siia USA sõjaväebaasidesse asustatud sõdurid kodusel kombel jõule tähistada tahtsid, ehk täis topitud grillkalkunit süüa, selgus, et seda elukat ei saa siit kuskilt. Mida oli, oli baasidega koos imporditud KFC kana. Sõid siis parema puudumisel seda. Ja jutud läksid laiali - et näe, uhkes läänes tähistatakse nii. Ja kohalikul igimuutumatul kombel püsib see jabur nähtus siiani.
Ja siis on see va kreemikook. Saamislugu ei ole mulle seni keegi rääkida osanud, aga fakt on, et mõned päevad enne jõule on KÕIK KOHAD neid täis. Okei, tordipoed, okei, pagaripoed, okei, toidupoodide koogiletid. Ja siis lähed oma tavalisse konbinisse ja seal on kolm ruutmeetrit iga suuruses kreemitortidega kaetud. Poe kogupindala on umbes 20 ruutu, ma pakuks. Niipalju siis mu jogurtist, mis muidu selles letis elab... Konbini on muidugi täiesti viimane hädaabivalik - koogikataloogid on kõvasti enne Halloweeni poodides saadaval - ikka ette tuleb tellida oma soovitava dekoratsiooniga. Oeh, ja oleks siis, et oleks uhked koogid, või eri maitsed või midagi. Noooope - kõige tavalisem, ee, biskviittainas? no see kollane nisujahu ja munad ja õhuliseks klopitud, vahukoort veidi vahel ja torts mõne puna-rohelise dekoratiivse elemendiga kaunistuseks peal. Eks ilmselt ole vähe paremat kraami ka saadaval, aga see eelkirjeldatu on kõige levinum. Mis ei ole absoluutselt üllatav, kui selle kvaliteediga jõulukookide hinnalipikut vaadata.
Uusaastanädala kaup on ka omaette nähtus. Päris õigest osechist ei tea ma tegelikult midagi. Või vähemalt mitte piisavalt, et seda mõistlikult kirja panna, loe näiteks siit.
Küll aga tean, et üldiselt ilmuvad sel peroodil välja suured kastid, mille ühes servas maasikad, teises kondenspiim. *insert õlakehitus here.
Teine toode, mis ainult sel ühel nädalal meie kohalikku poodi külastab, on wagyu - eri kvaliteedi ja eeltöötlusega keskeltläbi megamegamega hea ja kaugelt kallim, kui ma elus arvanud oleksin, et maksma olen nõus, kohalik veiseliha. Eelmine aasta saime suurepärasel hetkel jaole - müümata steigipakid olid õhtul alla hinnatud. Sel aastal olid sunnikud õppinud - tõid sügavkülmast ainult tibahaaval välja, niiet kõik osteti enne ära, kui kesköö lähenemine allahindlussildi tinginud oleks. Aga traditsiooni hoides ühe yakiniku stiilis supertoidukorra saime ikka. Appppppi, kui hea!
Viinamarjafanta hooajalisust ei ole veel täheldanud - peab oma uusaastajoogitraditsiooni saladuses hoidma, mine muidu kohalikke tea. (See vist ka on ja jääb - katsetasin mingi suvalise rose-vahuveiniga ka, nii kehv oli, et lõpuks praadisin sellega seeni... mis tulid muuseas väga head.)
Cheers,
Hedi
