Peale mitut aastat aeg-ajalt sellest loomast kuulmist ja mitte aru saamist, milleks teda vaja, kui ahi ja grill ja mikro ja pliit ja riisikeedumasin olemas, sigines meile kööki mõni nädal tagasi masin nimega air fryer. Ei ole seni suutnud talle sobilikku maakeelset nime külge pookida.. hmm.. õhufritüür? Tohoh, ongi kuumaõhufritüür? (Kui guugel mulle jälle näkku ei valeta muidugi - see previous post.)
Noh - peale esmast sisse lülitamist on asi kasutuses olnud vähemalt ühe, kui mitte kahe eine valmistamiseks iga jummala päev. Absoluutselt ei osanud seda ette näha ja nüüd kahetsen, et D mulle aastaid tagasi sel teemal auku pähe ei rääkinud. (Tal oli reaalne kogemus, millele toetuda, aga vana verisoon kolis enne mind välja.) Muidugi mudel, mille nüüd hankisime, on hulka paremini soovide järgi tuunitud, kui siis (enne kui asi popiks läks) saadaval oleks olnud, niiet all's well that... Klaasist küpsetuskauss, et söögiga kokku puutuva tefloni kogust vähendada ja et sisu seisu masinat avamata näeks. Tüüpilise ühe käega välja libistatava metallküna asemel kahe käega pealt kõrvale tõstetav kaas (ja segamiseks silikoonspaatel) - need sahtlid nimelt tekitavad kangi põhimõttel iga kontrollimise ajal randmesse nii suure surve, et selle aja peale kui toit valmis, ei saaks mu alalõpmata vigane käsi enam söögiriistade hoidmisega hakkama. Lisaks, kui kaas pealt ära, lülitab kütteelement end automaatselt välja, seega pole ohtu, et unustad asja tööle, kui sahtliga kuskile serveerima lähed.
Miks hea? Ruumisäästlik - 30x30x30cm on meie oma kuskil. Ajasäästlik ja hands-off lahendus - viskad toidu sisse ja tegeled millegi muuga, paar korda segad või pöörad suurema tüki külge. Küpsetamine kuuma ringleva õhuga. Väike ruumala kuumutada, seega energiasäästlikum kui praeahi, ja ei mingit eelsoojendamist, lülitad sisse, peaaegu kohe temperatuur laes. Õli ei pea üldse lisama (või kui, siis paar pritsutist spraypudelist.. ei tea õiget sõna jälle), seega tervislikum. Aga tulemus saab mingi maagia läbi ideaalselt krõmpsu koorikuga (ja mõni meist on sellest sõltuvuses). 20-25 minutit ja valmis nii toorvorstid kui värskest kartulist lõigutud friikad. Isegi praemuna tegime vorstist välja jooksnud õlis klaasanuma põhjas (sel puhul järgnev küll ei kehti, aga muidu sisse söödava rasva kogust vähendab see ka, et toit resti peal, välja tilkunud jura viskab üldiselt minema.) Kasutatav nii sügavkülmutatud, toore kui juba küpsetatud toidu tarbeks. See viimane siis millegi eksisteeriva üles soojendamiseks. Eri programmid, temperatuurid, taimerid.
Ainus mure meil hetkel, et köögi on keegi geenius nii ehitanud, et seinas on üks pistikupesa. Millesse on ühendatud (pikendus... ee.. laiendusjuhtmega?) külmkapp, mikrolaine/praeahi, mikser, riisikeetja, tolmuimeja laadija, kuivatuskapp ja nüüd siis ka fritüür. Ja korraga kannatab kasutada neist maksimaalselt kahte, kui sedagi (oleneb mis programmi mingi masin parajasti sooritab, ehk et mis vool konkreetselt läbi pääsema peab), enne kui korgid välja lööb. Ja jah, meil on igasugused lisakontrollid ja maandused ja lülitid jne selle puntra haldamiseks, tulekustuti pealekauba, aga ikkagi "No common sense was harmed in the building of this house, because none was present" situatsioon.
Ja kas ma tšillide kuivatamisest juba kirjutasin? Me sattusime (etteaimatavalt) suveks paari tudengite farmindusklubi peenraid hooldama. Kuu tagasi tekkis selle tulemusel jalapeñouputus. Mina neid süüa ei suuda, D'le meeldivad vägaväga. Aga iga päev kümmet kauna ei suuda isegi tema tarbida. Kummikindad kätte (seda õppetundi mul mitu korda vaja ei ole, D sai omad vitsad ka kätte sedapuhku), pesta, 3mm viiludeks lõikuda (seemned sees) ja 4-8 tunniks fritüüri 80C juures kuivama. Pidada ülihead olema!
Cheers,
Hedi
