Lisaks tavalistele (köögitõrvik või pika nokaga tšäks või grillahju ülemine aste) meetoditele pidi kreembrüleele (parem ei ürita seda ei originaalkeeles ega korrektses maakeeles kirjutada) krõmpsuvat karamellkoorikut peale saama, kui külmanud, tahkestunud kreemile õhuke kiht suhkrut peale laotada, metalllusikas leegil kuumaks ajada ja siis selle seljaga mööda suhkru pinda vedada. Kui välja suudan mõelda, kuidas ülejäänud brüleetegu oma ahju osas puudulikku minikööki sobitada, katsetan järgi.
"Mochimochi kuriimu chiisu ando daburu berii" nimeline saiake meenutab pisut seda jõhvikasaia, mis aastatetagusest Tokyost meeles, aga päris samale tasemele ei küündi.
Ingveri-yuzu lahustuv 'tee', millesse paraku ka hulganisti suhkrut sisse segatud, on aga üks igavesti hea asi külmade ilmade peletuseks. Lapikese või teepuru leotamine jääb ka ära, kui juhuslikult kibekiire olema juhtub. Juhtub tihti, muuseas.
Kombinatsioon kabocha, tsipake õhukesi seaviile, moyashi, muna, seesamiseemned, seesamiõli, sojakaste, ponsu kõige täiega pannile, veerand tundi, vahepeal segada ja pädeb küll.
Cheers,
Hedi
