Ilmselgelt pole mõnele hullule 12 tunnised tööpäevad piisav kogus eksperimente, tuleb mõned ka laboriväliselt ette võtta. Teemaks kindlalt paika pandud intervalliga ööpäevad, mille jooksul toidust üsna konkreetselt eemal hoida. Kuulnud selliste asjade olemasolust mitmelt poolt allikatest ning asja katsetama ajendasid lõpuks kõik lakkamatud pisikesed terviseprobleemid ja stabiilne raske-on-olla tunne. Ekstreemsustesse ei kaldu, nädal aega vmt söömata olla ei kavatse ning iga nädal ka söögivaba päeva ei võta, nagu teine soovitus kõlas.
Praegu käigusolev variant: üks päev kuus on puhas paastupäev, mitte miski peale rohelise tee kõne alla ei tule. Sealt kahe nädala pärast (ehk samuti kord kuus) aga nn poolpaastupäev, kus vedelad toidud (joogijogurt, püreesupp, mahlad, suhkru-piimaga tee, mesi jmt) on lubatud, muu mitte.
Hetkel on mõlemast üks läbitud ja tulemus tegelikult üllatavalt hea (lühiajalises perspektiivis siis, pikka pole veel võrdluseks võtta). Kõige ootamatum oli ilmselt see, et noil päevadel (olgu muul ajal sellega siis kuidas on), reaalselt nälga ei tekkinudki. Aju on üks võimas asi, ma ei väsi kordamast. Otsustad. Ja nii ongi. Vedelikutarbimine käis omas tempos, nagu muulgi ajal, mingeid valusid vmt ei tuvastanud. Veidi külmem ehk oli olemine, kui tavapäeval, aga ei midagi, mille vastu kuum tee ei aitaks. Jaksu jätkus kauemakski, pigem olid mõlemad päevad produktiivsemad. Ühtlasi pole varem taibanudki, palju aega tegelikult kulub poeskäikudele, söögi valmistamisele, külmkapi vahet käimisele, sest midagi tahaks ikka veel näksida, toidu soojendamisele, nõudepesule, söömisele ja näiteks kausikese juures alustatud raamatupeatüki või video lõpetamisele, mis siis, et toit juba ammu otsas.
Nii ja kergem olemise suhtes? Ütleksin, et jah, toimis küll mingil määral. Igavene mäsu kõhus rahunes poolest päevast umbes kenasti maha, ei pidanud töökaaslastele nägusid tegema, sest seedeelundkond püsis meeldivalt vait ja pisut mm... puhtam olla oli ka. Päris liblikkerget tunnet ei tekkinud, selleks peaks ehk mõned seesugused päevad järjest ette võtma, aga see pull jääb minust küll kuskile ettenägematusse tulevikku, kui üldse - süüa on ikka vägaväga mõnus. Ahjaa, see oli ka muidugi boonuseks, et mõningane 'nälgimine' teeb ka kõige lihtsamad toidud järgmiseks päevaks mõnusalt nauditavaks. Kirjeldaks ehk nii, et päevane paast vajutab kehal, mis suurte (suhkru ja rasva) kogustega toiduga harjunud, reset nuppu, mille tagajärjel uuesti kohale jõuab, et süüa tuleks vajaduse, mitte mõnu pärast... no nii enamasti. :P *Meenutab seda mõni päev tagasi lõunaks kinni pistetud mäkiburgerit (ei mäleta, millal eelmine kord olla võis, sellist süüa, aga kuskilt silma jäänud pealkiri, et on olemas nutellaburger, just selleni viis).
Mitmed veidi ette kardetud tulemid nagu iiveldus, pearinglus, peavalu, väsimus või järgmisel päeval rebound'i raames meeletu söömine on igatahes veel olemata jäänud. Let's keep it that way, me.
Cheers,
Hedi
