Algatuseks. Paremat asja kui nekonabe, annab välja mõelda...
Kui seda nüüd mõned(kümned) korrad vaadatud, suunurgad kuskile kõrvade taha kinnitunud ja kõik iiiiiiiiiiiiii'd jmt välja on elatud, siis võimalik, et õnnestub ajus seos tekitada ja meelde jätta ka see, et kui sõna neko tähistab kassi, siis nabe on otsetõlkes kastrul või pott ning seda kasutatakse peamiselt ühe siinse talveperioodi lemmikuma ühe paja toidu (mitte segi ajada kodumaise ühepajatoiduga) tähistamiseks.
Kuna eilseni piirdusid minu kokkupuuted kuskil restoranides valmistatud-söödud (ja üldiselt poolpettusega valel aastaajal välja kaubeldud) nabega, siis ettepanek seda ise kodus valmistada viis üsna kiirelt selleni, et seisin poes esimesena märgatud nabesupi pakk käes ja vahtisin ammulisui kõiki ülejäänud kümneid erinevaid nabepuljongeid - varieerusid nii maitsed (tonkotsu, vetika, kimchi suutsin tuvastada, ülejäänu jäi minu jaoks küll hiinakeelseks) kui konsistents (pulber, kuubikud, valmis segatud 'piimapakkides' supp). See õnne peale lõpuks kaasa võetu osutus igatahes äärmiselt mõnusaks ning üsna täpselt 'klassikalist' retsepti järgides said potti lisatud enoki seened (pole neist siiani suuremat midagi pidanud, tuleb aga tunnistada, et nabes kujunesid need liha järel mu lemmikuteks), shiitakse seened (väga seen seen), hiina kapsas, moyashi, porgand (keedetult on vist alati ühe maitsega, vahet pole, milles keeta), kolmesentimeetrised porrujupid (üks kõik, kui kaua oodata, sealt seest ilmub hammustamisel mingi laavakuumune vedelik, lihtsalt arvesta, et keel on pärast villis), õhukesed vahetult enne poti tulelt võtmist lisatud sealihalõigud ja viimases potitäies soojendatud yakisobanuudlid. Lisamaitset andsid ponzu ja gomadarekaste, kuhu palu sisse kasta, ja söödud sai põhimõtteliselt selline kogus, et ainsaks lohutuseks jäi, et suurem osa sellest kõigest olid teadupärast peamiselt mittemillestki koosnevad seened ja köögiviljad, mis ju ometigi kasuliku kraami alla liigituvad, eks... Päris paras hulk puljongit jäi peale maha jahtumist sinnasamasse potti pliidile ja läks täna uuele ringile... tubase temperatuuri konstantselt 3 ja 10 kraadi vahel olemise head küljed. ;)
Teemakaardi number kaks all peitub aga... saiake. Muidugi mitte mingi suvaline saiake. Vaid saiake, mille nimi peaks kõike arvesse võttes olema Jõulud, suure tähega, või midagi samaväärset. Sest justnimelt see tunne hambaid sisse lüües tekkis hoolimata vasardavast peavalust, aknast sisse lõõskavast päikesest, ja noh, muidugi mõista sellest, et need nimipühad tegelikult juba jupp aega tagasi ära olid. Kuju nagu laiaks vajutatud muffinikorvis küpsetatud aurutatud saial (nood on ka täitsa head iseenesest), peal täiesti imelise maitsega kuivatatud jõhvikad, mingi valge keedukreemiriba, midagi martsipanimaitselist sees, nukid kuldpruuniks küpsenud, muidu piisavalt vähe küpsetatud, üle puistatud röstitud mandlilaastude ja tuhksuhkruga. Vist. Päris kindel ei saa selles küll olla, sest põhimõtteliselt tekkis esimese ampsu peale ajus täiesti õnnis tühjus, millest ärkasin jupp aega peale seda, kui sai nahka pistetud oli. Hehe, vajadus üles tähendatud kirjeldus üle kontrollida vist klassifitseerub ettekäändena küll, et sinna pagariärisse tagasi minna ja asja veel (mõned mitmed korrad) proovida, eks... Ühtlasi tahaks võtta kõik oma sõbrad, neile ühe sellise saiakese näppu pista ja palju õnne soovida või midagi sarnast.
Cheers,
Hedi
