Noneh, aga mis teha, kui keegi kuskil aja ja tolle tajumisega trikke teeb nii pööraselt, et enam absoluutselt aru ei saa, mis ja millal toimub. On that note, olen nüüdseks Kyotos kaks aastat ja kaks kuud elanud!!!, sisetunne aga väidab endiselt, et ainult selle teise poole. Mitte et toimunud siis vähe oleks, aga jummel, mõned on selle ajaga lapsed imikueast välja kasvatanud ja koole lõpetanud ja suhteliselt nullist kontserditasemel pilli mängima õppinud või täiesti uue spordialaga võistlustasemele jõudnud... Imelisi inimesi on ikka olemas :).
Okei, see selleks, kõigepealt tahan nina püsti ajada, et söön peaaegu normaalselt. Jah, tõsi, jätkates sel enesepettuste välja raalimise ja tunnistamise teel, mida mööda siin hambad ristis rühkimas, on selgeks saanud, et mustad augud ja nendega kaasnevad toitumisprobleemid on ikkagi vaid mõningase ülepingutuse, hormoonimäsu ja paari pettumuse kokkulangemise kaugusel. Aga sellest teadlik olles on vähemasti mingi šanss, et õigel ajal jaole saab ja et mõni neist raskustega kogutud nippidest hullema ära hoidmiseks õigeaegselt rakendada õnnestub... oeh, kuigi seda, mis viimane kord käiku läks, parem uuesti ei kasutaks... I mean, töötas küll, aga ei soovita kohe kuidagi.
Hommikusööki olen hakanud peamiselt laboris sööma. Külmikus-sahtlites stabiilselt jogurt-müsli, mingi leivaline, määrde-, või plastikjuust, midagi värsket (banaan, salat, kapsas, porgand, tomat, kurk), pakisupid, kuivatatud puuviljad varuks. Kuna hommikuteeta ei saa kuidagi, ja toda kodus teha-jahutada-öise-sõnumimäe-kõrvale-juua on koledasti aeganõudev, hoiab kõvasti hommikul kodunt (või mujalt) liikuma saamise aega kokku. Jajah, lõppeks kulub tarbimisele ligikaudu sama aeg, aga mugavam on niimoodi... pluss, et ausalt üles tunnistada ja veelkord meelde tuletada, Jaapanis on hea mulje jätmiseks oluline kohalviibimine, mitte niiväga reaalselt asjade tehtud saamine.. ja kuna see on normina aktsepteeritud, miks siis mitte hundikarjas kaasa uluda. Lisaks ei teki ohtu, et koju kraanikaussi eiteamitme päeva nõud kogunevad, mida siis enam kuidagi pesta ei taha, ebasoovitavate tundlikku nina ärritavate lenduvate ühendite moodustumisest rääkimata.
Teemaga headele ebatervislikele asjadele hüpates (õpid, kuni elad, that's for sure). 'Milk pan' ehk see väga harvades pagaripoodides müüdav superhea saiake on raudselt varem teemaks tulnud, ei viitsi linki taga otsida. Nohhh, Demachi Bakery tuli nüüd välja sellele lisatud yuzumaitselise glasuuriga. Wow, lihtsalt wow, aga see asi on hea. Cremebrüleerõngik oli ka täitsa kobe, aga kui keegi iialgi singi-muna pontšikut pakub, soovitan vahele jätta. Ei saanud proovimata jätta, sest kes kurat iial varem soolasest pontšikust kuulnud, aga.. uhhh.
Geniaalse 'küpsisejäätise' leidsin ka. Põhimõtteliselt tavaline šokolaadi-pähkliglasuuriga vaniljeplobiir, aga pulga asemel ühes otsas sama jäätis kahe küpsise vahele valatud, millest siis kinni hoida, et näpud pruun-valgeks ei saaks aga samas peale säämist tülikast pulgast lahti saamisega tegelema ei peaks.. (Meelespea - Jaapanis avalikke prügikaste EI eksisteeri.) Ja mingite suvaliste poolplastikvahvlite asemel, mida oodanud oleks, oli tegu suurepärase maitsega pehmete võiküpsistega. Jäätis done right, kohe raudselt.
Veel üks õigesti välja kukkunud tootegrupp on siinsed pulbri'teed'. Matcha, see muidugi, aga hetkel pean silmas sidruni-, piima-, ingveri- või shizandrajooke, mida suurte pakkide või one-cup-pulkadena maitse järgi soojas või külmas vees enesele sobivas kontsentratsioonis lahustamiseks müüakse. Ja kuna nii üldiselt eriti loengutesse ilma pudeli Milk Tea'ta ei lähe (noh, UT esimese kursuse poolobsessiivse cocapudeliga võrreldes igatahes hea variant), on päris hea seda ise kokku segada - maitse on identne, go Japan!
Ja need Earl Grey maitselised florentiinid, mis sajajeenikasse müügile ilmunud, on kah suurepärased. Noh, reaalselt ei ole veel sellemaitselist toodet, mis ei meeldiks, kohanud. Oeh, peab ikkagi Mountain'ist läbi käima ja vastava likööri ka soetama, ei saa katsetamata jätta... ja siis sellest küpsiseid vorpima või midagi. Hmm, kõlab nagu plaan, ei tea, kas kunagi teoks ka saab, piparkooke olen juba kaks aastat teha planeerinud, haha.
Ahjaa.. aga nood florentiinid, vat need on järjekordse toidumänguprojekti osaks (poifull'i konstruktorpallid olid eelmised, ei meenu hetkel, kas sellest midagi kribada ka taipasin). Nimelt on Charlotte nimeline bränd kõikvõimalikke maiustusi siin enamvähem kõik poed vallutanud. Seni olen kohanud kaheksat erinevat maitset-tüüpi (kusjuures igas poes on neist heal juhul paar-kolm, pigem üks, juhuslikult valitud variant, täielik aardejahi tunne on juba neid erinevaid pakke taga ajada), tänu google'le olen teadlik veel vähemalt nelja olemasolust. Nojah, aga maiustusi on ju tuhandeid, mis siis. Noh, kui asi välja näeb selline, siis ei ole mingit reaalsust, kus ma EI tahaks neid kõiki kokku koguda ja nendest pisikest kommiküla ehitada-fotografeerida, that's for sure. ;)
Okei, jutte veidratest inimestest, kes pool elu ainult friikaid ketšupiga sööma nõus, oleme kõik kuulnud. Lapsed, nende jonnakus, maitsetundlikkus, võõrapelgus jne kõrvale jättes, kui täiskasvanu toidu suhtes liigvaliv on, ei jäta see kohe kuidagi head muljet (ja jah, siia hulka loen ka snoobilikud "söön ainult selle piirkonna riisi, mujalt pärit variandi pidin ära viskama, nii halb oli" ja "mulle palun ainult krabisabasid ja kallist veini"). Iva aga selles, et pole end kunagi keskmisest pirtsakamaks pidanud - kõigil on ju asju, mida nad söömast keelduvad, right. Nohhh, võimalik, et see mulje oli väär, sest viimase paari aastaga olen varasemaga võrreldes hulka jaburaid asju sööma hakanud. (I mean, krabisisikond, no tõesti.) Ja tuleb tunnistada, et ega ise enne aru saa, kui tülikas/veider käitumine see on, kui seltskonda stabiilselt mõni valiv tegelane satub (kas maitse, asja olemuse, mõne toidugrupi talumatuse või ka näiteks taimetoitluse tõttu).. ja no good luck koha leidmisel kui kambakesi välja sööma minna tahaks, aga neid mitu korraga kaasatud on...
Natuke halenaljakalt nunnu on muidugi, kui suur musklis mees samalt taldrikult erinevaid toite süüa ei taha, või teine samasugune ruumist põgeneb, kui keegi kana praeb. Samas, ise sel teemal puhta lehega muidugi ei ole - see seente kogus, mille toidust välja nokkinud läbi aastate, peaks ikka päris suur olema ja kõikvõimalik merest tulnud kraam liigitub endiselt söödamatusse kategooriasse, nagu viimasel konverentsil testitud sai (aga see jutt ehk muundub mingil hetkel eraldi postituseks). Ja noh, nagu paar päeva tagasi kogemata kindlaks tehtud sai, siis ocd'd kontrollida, kui kapis nõusid ja toitu enamvähem samas vahekorras, aga need kahe riiuli vahel läbisegi paigutatud, on karmilt keeruline, niiet toitude eraldamise osas ka õigust midagi kobiseda ei ole.
Pikk jutt, loll jutt, treening igatahes käib, et ka ebameeldivate toitudega hakkama saama hakata - alustade dealist N'ga, et iga kord vähemasti ühe väikese tüki toorest kala proovin, ja lubadusest iseendale igat uut toitu enne söödavuse kohta otsuse langetamist kõigepealt maitsta ja lõpetades enamvähem iganädalase ampsuga A peanut butter sandwich'ist... No ja ocdish tendencies on kah selges teadvustamise ja tagasi lükkamise tsüklis, kaua võib mõttetustele aega raisata.
Cheers,
Hedi
