Sai siis mingist järjekordsest videost (mesilasemõtteid oli pea nii täis juba, et ei lasnud teised öösel magada, tuli uusi teemasid jahtima minna) õpitud, et merekurgid (sea cucumbers noh, misiganes nende eestikeelne pärisnimi ka on, mulle meeldib see rohkem) on ühed väga ja väga veidrad elukad. Mürgised, esiteks, söödavad, teiseks; hingavad kloaagi kaudu ja ühtlasi pakuvad sealsamas elupaika kaladele; meritähe ja merisiiliku lähisugulased (mida tõsiselt oleks pidanud loengutest mäletama, aga noh.. vähemasti ladinakeelne nimi oli meeles, haha). Jne. Ja oiiii kui palju neid on. Aga see on kõik kõrvaline jutt. Nagu ka see, et "Oh kurjam, kui suur üks sinivaal ikkagi on." Kordades ja kordades suurem, kui kõige suuremad saurused kunagi, juba meelest läinud, palju elevante sisse mahtus.
Nondest viimastest rääkides. No on sunnikud... kaks tükki tegid mu uhke linna sujuvalt ja tagasipöördumatult maatasa täna. Ehk et jah, meil oli täna kõige valgujäätise, popkorni ja jookidega sotsiaalne mänguennelõuna (Caesar (1998) mul, Chimera (2020) D'l, päris lõbus võrdlus ühe laua taga kõrvuti). Yup, järjekordsed paar videot on süüdistada, sedapuhku teemaks Rooma impeeriumi omapärad.
Aga sinna kulunud tundidest hoolimata (ja lisaks igapäevastele poodlemisele, koristamisele, nõudepesule, kolme eri sorti treeningharjutustele, veidi päris töö tegemisele, ladina keele õppimisele jne) jõudis:
Katsetada tavalist ja "premium" viinamarjaFantat - esimene magus keemia, nagu ikka, teine täielik õudukas, konkreetselt kontrollisin kuupäeva, et ega halvaks läinud ei ole... (D'l viinamarjafantaga õrnad mälestused, sellest siis vajadus uus toode järgi proovida.)
Testida mõlemat sorti segatuna žubrovkaga. Sest heinamaitseline kraam kõlab ju täpselt nii, nagu sobiks fantaga kokku, right? Noh, peaaegu, sest selgus, et kuigi tavaline ei kõlvanud siis enam üldse juua, premium, vastupidi, muutus tarbitavaks joogiks. Go figure.
Ühtlasi sai lõunaks kiirelt (nii kuskil poole viie ajal, kui märkasime, et oih, üks söögiaeg jäi vist vahele) kodune yakiniku leiutatud (plaan oli gyudon, aga unustasin eile juurikaid osta, niiet tuli improda. Pannile veidi võid, et algus kinni ei hakkaks, sojakastet ja küüslaugupastat sisse ja siis viilhaaval ühest panniotsast pannes, teisest võttes need siinsed läbipaistevõhukesed sealõigud (iga natukese aja tagant soja ja küüslauku lisades) mõlemalt poolt minut-paar praetud. Riis ja tomat kõrval, terav-magus lihakaste liha dippimiseks.
Lihaülejäägid sai aga hiljem üles soojendatud, samasse kastmesse dipitud ja empsi saadetud näkileivale (natuke aega lahtiselt seisnud pakk, 60+%ses õhuniiskuses, nagu meil siin kombeks, natuke pehmeks läinud) pandult kinni pistetud. Pro tip - kõvasti parem oli, kui riisiga.
Vist enamvähem esimest korda suutsin oma täitesulepea tinti (Diamine Grape - nii nii ilus toon) mitte lauale või enesele peale ajamata ära täita - läks alles aega.
Noh, ja siis sai veel mõnda noavideot vaadatud - jaapani traditsioonilisest sepistamisest; "odavate" nugade võrdlus; mingi venna hüpernaljakas ja üsna kindlasti kõige skitsom tootearvustus, mis kunagi e-bay mõnekümnedollarilise liba-damaskuse kohta kokku filmitud, johvus maximus; ja ühe tüübi igav heietus sellest, kuidas ta varem ei osanud korralikke nuge hoida, aga nüüd teab paremini, millele muidugi järgnes paar liigutust sarjast "kuidas kohe kindasti oma nuga tuksi keerata" . Minu reaktsioon sellele peale umbes viit minutit oli "lähen parem teen köögis seina vahtides paigaljooksu" (Millalgi kriban nugadest kah ilmselt.)
Siis edasi sai pudel valgendit korteriukse esisest vihmaveetorust alla valatud - ainult üks kuuest, niiet pole hullu.
Ja siis sai august surnud kasse otsitud... Ma saan aru küll, et kui ma ennist mängudest rääkisin, võib ju tunne tekkida, et see kah sealt pärit kild, aga ei, Gibbous sai ammuilma läbi, sealsed kalad ega kassid praegu asjasse ei puutu, täitsa päris reaalsus on. Nimelt lehkab majaümbrus juba kuskil kuu aega millegi surnu järgi. Teooriaid on hulka läbi käidud ja kontrollitud, seni pole allikat leidnud. Tänased detektiivitsemise üritused olid siis äravoolutorude valgendamine, pimedas (sest me sihukesed targad, valges ju ometi ei lähe) maja taga taskulambiga ninapidi kanalisatsioonikaevus uudistamine, naaberkorterite ja majade valgete akende kokku lugemine ja postkastidesse piilumine (noh, et kui keegi sussid püsti on visanud, peaks nood viimased märku andma). Ei miskit.
Aaga päev on ju pikk, mahub veel mõni eksperiment, isegi, kui algmaterjali hankimiseks uuesti paar poodi (vihmasajus, muidugi) läbi käima peab. Jällegi algas kõik see nali videost - kuidas ultrahelipuhastiga alkoholi "vanandada". Ageing noh, see mida veinid ja viskid aastaid tünnides teevad. Retsept: võtad kaanega purki "noort" (peaks vist H käesti järgi uurima, mis need sõnad päriselt olema peaksid, ei mäleta) alkoholi, paned sisse kergelt röstitud puulaaste (et tünni simuleerida), keerad korralikult kinni ja pistad pooleks tunniks masinasse värisema. There is no freaking way in hell, et me seda järgi proovinud ei oleks. Poest odavaim viski ja ainus siider, mis leidsime, köögikapist toidusuitsutamise (ahha, veel üks üles kirjutamata teema) valge tamme killud pisikesse kastrulisse ja viieks minutiks segades gaasileegile, teisest kapist vidinate puhastamise tarbeks mõni aeg tagasi hangitud ultrahelivannike. Ja hõissa, läksime. Sahtlipõhjast leitud kohvifiltrist läbi, et joogi puidusisaldust vähendada, raisku ei läinud needki, kuivama ja järgmiseks kalasuitsutamiseks kõrvale pandud. Njaaah, muutused olid märgatavad. Värv, esiteks, kõvasti tumedam. Maitse aga... eeeee, no ütleme, et seda libasiidrit (mis ometi on parim, mida Jaapanis saanud olen, nuuks, nuuks) töötlus millekski heaks küll ei muutnud. Õnneks. Jube lugu oleks, kui pidevalt pisikese purgi kaupa see asi lauanurgal piniseks, et juua kannataks. Viski mekkis mulle esimesel katsel isegi veidi paremini. Hiljem uuesti proovides ei teadnud enam, kumb hullem oli - ikka mitte ei klapi mulle see joogiklass. Ühesõnaga - lõbu oli laialt, aga vist lähiajal katset korrata ei viitsi, nii teadlased kah ei ole...
