On üks aed siin lähedal, mille jalutuskäikudel alati üle kontrollime. Igavesti palju erinevaid söögitaimi, kõik väga hoolitsetud välimusega. Aga hoolitsejat pole seni veel kohanud. Nojah, nii vist läheb, kui öösel ühe-kahe paiku ainult majast väljuda. Mis on kuumuse, 24/7 avatud toidupoe ja maskitülpimuse koostoime üsna loogiline tulem. (Sest tühjal tänaval või metsas, ok, aga EI, ei käi maskita rahvamassis ringi, tänan väga, küllalt teadmisest, et ühtede sõprade terve pere nädalaid telefon käes elas, et kas järgmine hingetõmme tuleb läbi või tuleb kiirabi kutsuda, ja peale seda kuid ainult riisiputru süüa sai; sellest pigem atleetlikust alla40sest sõbrast, kes kõrvad päriselt pea alla pani, rääkimata. Ainult vanuritele ohtlik, riiiight...)
Igatahes sattusime päevasel ajal mööduma, peenarde vahel vanapapi põlvili maas nokitsemas. Ei tea, kumb end ebamugavamalt tundis, kas papi, kui paar hirmsat karvast välismaalast kehvas keeles üle aia tema arbuusitaimi kiitma kukkusid, või mina, kui peale päris korralikku D poolset surkimist seda tegema soostusin. Sest no jah, mulle teeks küll hea tuju, kui keegi taimi kiidaks, aga siin on ju ometi Jaapan ja nii ikka ei sobi, et räägid võõrastega...
Cheers,
Hedi
