... on ehk hetk, kui reaktsioon emale saadetud lõunapildile on: "Ma tunnen ainult paprika ja kala ära", kui toidus kohe täitsa kindlasti kumbagi mainitut kasutatud ei ole. :P
Algusest. Oli ühel kenal päeval poes megailus (kilone!) aga väga hüljatud seafileejurakas. Mida muidugi sinna jätta ei raatsinud. Tuli koju kaasa. Ja siis istus mõned päevad külmikus, sest teised toidud olid igavesed matsid ja trügisid järjekorras ette. Aga lõpuks saabus määratud päev, mil fileelt sai veel ühe soengu jagu ebasoovitavat kraami maha kraabitud, viiludeks lõigatud ning pooleruutmeetrisel täispuitlõikelaual rusikatega lamedaks masseeritud. Järgnesid protseduurid nagu tihe soola-pipravihm ja korralikult särisev õlivann. Aga mitte liiga kauaks, ei tahtnud ju liha ometi läbi kuivada.
Kõrvalboksides, samal ajal, pruunistusid suhkrus porgandid, ja pudrustusid, kõigile veidi ootamatult, kartulid. Kurgid päevitasid kõige oma karpidega rõdul. Suurima pannitantsulava olid aga üle võtnud kokku üle poole kilose kogumassiga seened tavapäraste kaaslaste - soola, pipra ja muidugi, et lõbusam saaks, valge veiniga.
Vot sinna seenesaali lisandus nüüd keegi täitsa uus. Nimeks oli howippu. Liitrisest pakist pärit, ööd, ega mütsi aru ei saanud pikka aega, kellega tegu, lõpuks sai vist selgus majja, et sojapõhine vahustatav "koor". No igatahes, see sai kastmeks, liha kolis sisse, et lõpuni pehmeneda, kartulitele sai paar korda nuiaga antud (maitset oli muus juba küllalt, ei läinud siia ei lisasoola (keeduvees veidi oli) ega piima).
Ja nii sai kartulipuder uhke vulkaanina keset taldrikut, seenekoorekastmejoad seda mööda alla nirisemas, lihatükid graaniidilahmakaid teeseldes veidi kõrval, porgandid kukkusid nimetähti moodustama, kurgid imestusega pealt vaatamas.
Sa nuga, kus oli hea!!! Ja jah, sõime seda kogust kahekesi kolmeks suureks söögikorraks.
