Mis on valge ja kahe sinise triibuga?
Aspiriinitablett, millel on sinised püksitraksid.
Aga mis on punane ja käib üles-alla?
Liftis olev jõhvikas.
Mis on umbes meie keskmise klassiruumi suurune, täis värvilisi hieroglüüfidega kaetud pakke ja minutis korra täiest kõrist midagi mõistetamatut lõugavaid roheliste põlledega tegelasi?
Kohalik supermarket - Santoku, kust järgnev lugu ka alguse saab.
Ehk siis hilisõhtune poeskäik võib viia milleni iganes, kui poole sammu pealt keegi õlale koputab ja teada tahab, kes sa selline oled ja mida siin teed. Been there, done that. Tutvusin just sedamoodi pikakasvulise jaapani tüdrukuga, kes mind järgnevaks nädalavahetuseks tundmatule üritusele kutsus lubadusega, et antakse okashit ehk jaapani maiustusi.
Kontaktid vahetatud jõudsin oma ostudega koju ja leidsin postkastist jaapanlastele omase ülihelikiirusega saadetud e-kirja, et ma järgneval laupäeval sama Santoku ees ootaks, minek on temakisushit tegema. Minu reaktsioon: "Paanika! Võõras seltskond, eiteakuseiteakeseiteamis, nori ja toores kala peale kauba...". Pool nädalat marineerusin, siis pool tundi enne õiget kellaaega otsustasin ära, et ilmun ikka kohale - kui juba, siis juba. Joostes pessu, riidesse, asjad kokku ja tänavale. Tuleb tunnistada, et ei julgenud isegi pangakaarti kaasa võtta, mine tea, kuhu satun. Siin maal kaardi kasutamiseks ju koodi vaja ei ole, kui allkirja küsitakse peale selle masinast läbi tõmbamist, on isegi hästi saadud.
Peale mõningast hingeldades ootamist ja kõigi möödujate piidlemist, et ei tea, kes mulle järgi tulla küll võiks, saabus juba tuttav jaapanlanna ning juhatas mu vaevu viie minuti jalutuskäigu kaugusele elumajja, kus suur seltskond usinalt köögis askeldas. Panin ka igasuguste asjade lõikumisele ja segamisele käed külge ise püüdlikult uuesti ja uuesti uutele nägudele seletades, et eriti jaapani keelt ei mõista ja sushit ka ei söö, aga tahan korralikult tegema õppida...
Kuhu ma siis õige sattusin? Kui räägitud jutust õigesti aru sain, oli tegu suuremat sorti (vähemalt Eesti mõistes) sõprus-tutvuskonnaga, kes aeg-ajalt varieeruvas koosseisus erinevaid kokandus- ja muid üritusi harrastab ning parajasti viibisime nelja liikme poolt jagatud maja elutoas-köögis. Mulle meenutas kogu situatsioon pisut meie naiskorpi, niipalju kui neist jutte kuulnud olen, ise kuskile kuulumiseks aega ei leia ;).
Peamine point siis - temaki on HEA. Jah, ma söön seda, aga muidugi väikeste mööndustega :D.
Esimene hint kõigile, kes kodust sushit harrastavad ja siiani imestanud on, et isetehtu nii hea ei maitse, kui söögikohas - hankige pudelitäis valget riisiäädikat (kahtlustan, et õunaäädikas teeks sama töö ära), segage keedetud riis jahutamise/kuivatamise ajal sellega korralikult läbi, garanteerin parema maitse... Temaki ise ei ole kumbki nendest, mida meil harjumuspäraselt sushiks nimetatakse (nigiri ehk maitsev asi riisipallil või makisushi ehk korralikult nori sisse rullitud riis ja maitsev asi). Temaki tegemiseks tuleb laualt pihku haarata neljaks murtud nori leht, sinna peale lusikatäis riisi ja oma maitse järgi teisi koostisosi (lõhe, tuunikala, kaheksajalg, salatileht, omlett, mais, kahtlane kapsas teravas koreapärases kastmes, kurk, avokaado, ...) panna, kogu asi käes kokku keerata, kohe ära süüa ja siis järgmist valmistama asuda.
Norit ega toorest kala ma süüa ei suuda... endiselt... miks siis hea? Laual olnud valiku (kõik ülalmainitu ja veel asju, mis meelest juba läinud) valguses ei pidanud ma toorele kalale liginema lähemale kui 1m kaugusele (sest nii lai oli laud). Geniaalsusevälgatus peitus aga külmkapist avastatud jääsalati lehtedes, mis suurepäraselt vetikat asendasid, kuna kolmandat alternatiivi, riisipaberit, on ilmselt palju kulukam ja tülikam taga otsida, Eestist eriti.
Cheers,
Hedi
Aspiriinitablett, millel on sinised püksitraksid.
Aga mis on punane ja käib üles-alla?
Liftis olev jõhvikas.
Mis on umbes meie keskmise klassiruumi suurune, täis värvilisi hieroglüüfidega kaetud pakke ja minutis korra täiest kõrist midagi mõistetamatut lõugavaid roheliste põlledega tegelasi?
Kohalik supermarket - Santoku, kust järgnev lugu ka alguse saab.
Ehk siis hilisõhtune poeskäik võib viia milleni iganes, kui poole sammu pealt keegi õlale koputab ja teada tahab, kes sa selline oled ja mida siin teed. Been there, done that. Tutvusin just sedamoodi pikakasvulise jaapani tüdrukuga, kes mind järgnevaks nädalavahetuseks tundmatule üritusele kutsus lubadusega, et antakse okashit ehk jaapani maiustusi.
Kontaktid vahetatud jõudsin oma ostudega koju ja leidsin postkastist jaapanlastele omase ülihelikiirusega saadetud e-kirja, et ma järgneval laupäeval sama Santoku ees ootaks, minek on temakisushit tegema. Minu reaktsioon: "Paanika! Võõras seltskond, eiteakuseiteakeseiteamis, nori ja toores kala peale kauba...". Pool nädalat marineerusin, siis pool tundi enne õiget kellaaega otsustasin ära, et ilmun ikka kohale - kui juba, siis juba. Joostes pessu, riidesse, asjad kokku ja tänavale. Tuleb tunnistada, et ei julgenud isegi pangakaarti kaasa võtta, mine tea, kuhu satun. Siin maal kaardi kasutamiseks ju koodi vaja ei ole, kui allkirja küsitakse peale selle masinast läbi tõmbamist, on isegi hästi saadud.
Peale mõningast hingeldades ootamist ja kõigi möödujate piidlemist, et ei tea, kes mulle järgi tulla küll võiks, saabus juba tuttav jaapanlanna ning juhatas mu vaevu viie minuti jalutuskäigu kaugusele elumajja, kus suur seltskond usinalt köögis askeldas. Panin ka igasuguste asjade lõikumisele ja segamisele käed külge ise püüdlikult uuesti ja uuesti uutele nägudele seletades, et eriti jaapani keelt ei mõista ja sushit ka ei söö, aga tahan korralikult tegema õppida...
Kuhu ma siis õige sattusin? Kui räägitud jutust õigesti aru sain, oli tegu suuremat sorti (vähemalt Eesti mõistes) sõprus-tutvuskonnaga, kes aeg-ajalt varieeruvas koosseisus erinevaid kokandus- ja muid üritusi harrastab ning parajasti viibisime nelja liikme poolt jagatud maja elutoas-köögis. Mulle meenutas kogu situatsioon pisut meie naiskorpi, niipalju kui neist jutte kuulnud olen, ise kuskile kuulumiseks aega ei leia ;).
Peamine point siis - temaki on HEA. Jah, ma söön seda, aga muidugi väikeste mööndustega :D.
Esimene hint kõigile, kes kodust sushit harrastavad ja siiani imestanud on, et isetehtu nii hea ei maitse, kui söögikohas - hankige pudelitäis valget riisiäädikat (kahtlustan, et õunaäädikas teeks sama töö ära), segage keedetud riis jahutamise/kuivatamise ajal sellega korralikult läbi, garanteerin parema maitse... Temaki ise ei ole kumbki nendest, mida meil harjumuspäraselt sushiks nimetatakse (nigiri ehk maitsev asi riisipallil või makisushi ehk korralikult nori sisse rullitud riis ja maitsev asi). Temaki tegemiseks tuleb laualt pihku haarata neljaks murtud nori leht, sinna peale lusikatäis riisi ja oma maitse järgi teisi koostisosi (lõhe, tuunikala, kaheksajalg, salatileht, omlett, mais, kahtlane kapsas teravas koreapärases kastmes, kurk, avokaado, ...) panna, kogu asi käes kokku keerata, kohe ära süüa ja siis järgmist valmistama asuda.
Norit ega toorest kala ma süüa ei suuda... endiselt... miks siis hea? Laual olnud valiku (kõik ülalmainitu ja veel asju, mis meelest juba läinud) valguses ei pidanud ma toorele kalale liginema lähemale kui 1m kaugusele (sest nii lai oli laud). Geniaalsusevälgatus peitus aga külmkapist avastatud jääsalati lehtedes, mis suurepäraselt vetikat asendasid, kuna kolmandat alternatiivi, riisipaberit, on ilmselt palju kulukam ja tülikam taga otsida, Eestist eriti.
Cheers,
Hedi
