Viimase taifuuni lõpunootidega tuli minul tahtmine värsket õhku saada (suurtes kogustes ja korraga tormi poolt näkku puhutuna, ilmselgelt), tähendab - läksin jalutama. Kohalikust pargist leidsin lisaks hulgale teistele vahvatele taimedele mitu ginkgopuud ja nende alt kõbusalt askeldava vanakestepaari. Astusin ligi, uurisin diskreetselt hinge kinni hoides, et mida nad ka teevad. Ei, muuseas, nina ei hoidnud ma kinni siiski mitte inimeste, vaid ginkgode tõttu, see on täiesti uskumatu, kuidas nende viljad katkisest peast haisevad... Teada sain, et needsamad viljad on väga armastatud toiduaine, mida annab praadida, keeta, magusaks ja soolaseks toiduks teha ja veel palju asju, millest ma oma puuduliku jaapani keele tõttu midagi aru ei saanud. Tervislik pidi ka olema...
Samast pargist avastasin mõne aja pärast hulga suuri oranže vilju kandvaid puid, mis lähemal vaatlusel osutusid hurmaadeks. Need olid paraku aga nii kõrged, et kätte ei saanud midagi ja maha potsatanud viljad olid juba mööda maad roomavaks massiks muutunud. Minu eelmine kokkupuude hurmaaga oli paraku veel kehvem, kuna poest ostetud viiest viljast viis olid seest läbini tumepruunid ja rändasid otseteed prügikasti... rohkem pole osta julgenud.
Sama liigiga kohtusin tagasi minnes oma kodulabürindis (kaardilt ei leia, olge mureta, nii väikeseid käike keegi sinna kanda ei viitsi) üle aedade piiludes - igasse võimalikku ja mittevõimalikku kohta, nagu siin kombeks, oli istutatud kas hurmaad, greipi või granaatõunu kasvatavad pereliikmed. Järeldan, et tegu on meie õuna-, pirni- ja ploomipuude vastetega. Neid viimaseid siin kohanud igatahes ei ole, kuigi kirsse on küll hulgim, aga sellest kevadel lähemalt. Õunu saab poest hingehinna eest, ploome ja pirne aga üldse mitte. (Täna nägin maasikaid ka muuseas...)
Igatahes paistab, et minu ammu-ammu Kreekas kogetud vaimustus, et garaažikatused koosnevad viinamarjadest ja alleed mandariini- ja granaatõunapuudest, ei ole sugugi ühekordne nähtus vaid kordub igas kodumaast soojemas paigas.
Cheers,
Hedi
