Pool aastat hiljem on alati õige aeg asjadest kirjutada, right? No aga mis ma teha saan, kui arvuti head muusikat valib, grafomaaniahoog peale tuleb ja mingid vanad ainult pealkirjast koosnevad postitusedraftid ette jäävad. Kuigi kuna palju ei mäleta, pääseb lühikese tektiga... peaks sagedamini nii tegema vist :P.
Ehk siis teemaks on jõuluõhtusöök Tokyos elavate eestlastega, mis sai veedetud jaapani pererestoranis Hongkong. Ei, sorry, mina ka ei suuda öelda, mis maa toiduga lõppkokkuvõttes tegu oli... no võib-olla kaasa võetud piparkoogid ja oi kui mõnusasti (peale Jaapani kohta väga külma ilmaga linnaossa ära eksimist) südant soojendav hõõgvein välja arvata ;). Igatahes oli see täiesti raudselt üks parimaid (ja suuremaid) söömaaegu seni - riisiroad, pastaroad, kartuliroad, supid, grillkana, kala ja liha, sushi, tikuvõileivad, kroketid, paneeritud krevetid, viinerid, salatid jne jne. Alguse said siit nii minu maisisupivaimustus kui suutlikkus vähemalt natuke mereande süüa. Vürtsi lisasid väga vahva maadlusefännist jaapani ätt, kes seda kõike meile küpsetas; laudade all jooksvad lapsed; fakt, et samas lauas istusid ka suursaadik ning teisi tähtsaid ninasid; restorani mitte meie seltskonnast inimesed, kes väga huvitatud olid, et kustkohast nii pikad ja blondid naised küll nii suurtes kogustes tulevad ja meiega koos paljupalju pilte teha tahtsid. Ja kõik, mida kohapeal ära süüa ei suutnud, pandi kenasti karpidega kaasa, mille tulemusel ei pidanud kolm päeva ise kokkama :P.
Cheers,
Hedi
Cheers,
Hedi
