Kaunviljad on üks parim toiduaineliike üldse, paraku pole nende keetmine alati kõige kiiremate ega hästilõhnavamate killast tegevus. Ära siis hajameelsusest soolapõldoa ega hernesupipõhja potti keetmise ajaks soola lisa, ikka alles lõpus, kui herned-oad juba pehmed, muidu jäädki ümber paja tiirutama-ootama.
Läätsed, kiirkeejad, samas on suurepärased, kui korraga nii vesi, läätsed kui puljongikuubik potti pista. Veerand tundi ja keeduläätsed/supp/puder, olenevalt vee kogusest, valmis. Kuuma ilmaga torka külmkappi, jahuta supp maha ja nämmm.
Banaanijäätis 5 mm paksuse šokolaadikihiga. Hell yeah! ... kahju ainult, et meenutada ei suuda, kust poest selle sain.
Üks olulisemaid tarbeesemeid köögis on kindlasti noateritaja. Samaväärselt mitteteritatud nugadega (alati ootan, et millal need sõrmed nüüd sealt tomati pealt maha libiseva noa alla jäävad) ajab kananaha ihule ka see, kui teritatud nuga pärast metallipurust korralikult puhtaks ei tehta, heal juhul korraks kiirelt veega üle loputatakse...
Noa teravuse testimiseks lapiti vastu sõrme vedamise kõrval aga töötab vahvalt üks poolik tomat: kui koor ka õrna surve all kenasti lõikub, oled omadega mäel.
Ja üks omapärasem kana-kartulihautise maitsestus: kana tükkideks ja vähese õliga pannile; kartul koorega puhtaks pesta, juppideks ja kohe koos kanaga pannile; üle valada tunde-järg-koguse magusa riisiäädika, sojakastme ja limonaadiga, peale ohtralt kuivatatud basiilikut ja pisut mett; korralikult läbi segada, kaas peale ja hauduma jätta; küpsetamine lõpetada, kui algsest vedelikust piisavalt vähe alles, et tahkete osiste ümber mõnus glasuur moodustada, või kui kana-kartul piisavalt krõbedad, kui kuivem toit rohkem meelt mööda olema peaks. Aega otseselt võtnud ei ole, aga alla poole tunni jääb kogu valmistusaeg kokku kindlasti.
Kui kogu oma teadlikult kokkamise elu olen elektripliitidega tegelenud, siis praeguseks juba neli kuud tegutsen gaasipliitide vahetus läheduses, ega jõua ära imestada, kui kiired ja multifunktsionaalsed need asjad on.
Cheers,
Hedi
