Paari aasta tagune sooritamata jäänud cliff-diving vettehüpe ja sobilik Jaapani laborigraafik tingisid situatsiooni, kus tuli puhkuselt Eestis korraks ära käia puhkusel Kreeta kanjonites ja rannikumarsruudil. Tagantpoolt alustades: nüüd on igatahes kindel, minust on saamas matkasõltlane, olgu asi pisarateni raske või tulgu viimastest lambas*tamaitselisest veetilkadest elada, lõpuks on ilus olla, sest kole on möödas. Siinkohal maani kummardus ja hunnik kallistusi kaheteistpealisele matkaseltskonnale, kellest ideaalsemat on raske ette kujutada.
Algab see lugu umbestäpselt kaks päeva enne matkareisi algust Tartus, kui selgus, et seikluseks vajalik lennupilet, lootuse millest ma juba täiesti maha matnud olin, on täiesti saadaval, kui õigele inimesele helistada, sellest hoolimata, et broneerimissüsteemid raudselt vastupidist raiusid.
Järgnes kiire matkamenüü koostamine, koguste hindamine, poetiir koos tõdemusega, et normaalseid kalakonserve ei müüda, ja, nagu ikka, kiirkorras toidu ja matkaköögi pakkimine-kaalumine-jagamine-paigutamine (vältimatute mittetöötavate excelitabelitega, valesti ja ümber pakkimistega, sibulate hoopis ära unustamisega jne) ööl enne lendu ja paanika, et kõike on nii vähe ju, me sureme seal nälga. Kokku, ja rahva vahel jaotatud, toidupakid ja köögikraam igatahes said, olgugi, et üle kolme unetunni selle kõige kõrvalt näpistada ei õnnestunud. Alles lennujaamas päriselt selgunud fakt, et „kõik mahtuski ära“, oli samuti küllaltki tervitatav.
Neljapooletunnine lend Tallinnast sihtpunkti (mis tundus uskumatult pikk, selle ajaga saab juba poolele teele Jaapanisse ju...) sai kaasa pakitud võileibade najal üle elatud, joodavast kraamist, mis duty free’st kaasa hangitud, sai mõni seltsimees ’abivalmis’ stjuardesside tingival nõudmisel küll õige pea lahti. Herakleonis elasid toidupakid imelisel kombel üle ka stiilinäite Kreeta pagasikäsitlusest: pooled kohvid-kotid lendasid pagasikarusselli vahele jättes lindilt lihtsalt otse põrandale absurd-tetrislikku hunnikusse.
Pika lennu ja sellele järgnenud linnaliinibussisõidu peale heledaks tõmbunud keret oli plaan kosutada maaliinide bussijaama putkast ostetud pita (ei, sõnast ei ole S puudu.. ikkagi Kreeta, mitte Itaaliaga tegu) ja retsiina (üldhariduse huvides - vaiguga säilitatud, piirkonna traditsiooniline valge vein) abil. Plaan oli iseenesest hea. Kui ainult selles ainsas putkas pitat müüdud oleks; kui putkapidajapäkapikk pisutki kiiremini tegutsenud, nii et oma toidu (souvlakivardad ja mingid saiad, mille söömiseni enne paari päeva möödumist üldse ei jõudnudki) varem, kui pool minutit enne bussi väljumist, kätte saanud oleksime; kui putkas veidi enam kui kaks väikest pakki libaretsiinat müügil olnud oleks; ja kui kogu meie toidumajandust karmilt alla pagasiruumi poleks pakitud, sest bussis söömine-joomine oli keelatud. Noh, libaretsiinapakid said siiski sisse smuugeldatud ning viie tuvastatud turvakaamera vältimise eesmärgil ette võetud kondiväänamise käigus ka tarbitud.
Chania nimelisse linna jõudes sai igatahes esimese asjana nina (loodetavasti, sest keegi midagi täpsemat kui häguseid mälupilte kontrollida ei viitsinud) mere suunas keeratud ning marsitud mitte kaugemale, kui esimene taverna. Insert paras pidusöök here: kalamari (ei, mitte need hirmsa maitsega oranžid jaburkallid pallikesed, kalamari = friteeritud kalmaarirõngad), moussaka, tšadšiki tihke leivaga, puuviljasalat with yoghurt and honey muidugi, erinevad Kreeta ja Kreeka salatid, kitsed, lambad jnejne. Ja juures muidugi nüüd juba see päris ÕIGE retsiina (mille müügipiirkond algab kuskil poolel teel Heraklionist Chaniasse, mistõttu tolles kahtlase välimusega bussipaviljonis (kohanimi meelest läinud) ümber istutatud saamine ei ole teps mitte paha kogemus, kui esialgsest šokist, et kogu kamp just keset pärapõrgut ilma seletusteta bussist maha käsutati ja ebaolulisi asju nagu graafikud või bussiliinide numbrid või kaardid vmt muidugi ei eksisteeri), mille peale umbes pool seltskonnast väga virilaid nägusid tegi. Ja muidugi ka vesi, värskelt pressitud apelsinimahl ja lõpuks paratamatu raki, ouzo ja viinamarjad.
Öö sooja maa rannaliival, ei viitsinud magamismattegi lahti pakkida, hommikune pesu meres, paar kohalikku karjuvat hullu, et korralikult sisse elada, terve põõsastest leitud riidekomplekt, ja transfeer Sougiasse, kust peale kosutavat suplust kammisime juba küllaltki kuiva päevateekonnaga Tripiti kanjoni alumisse otsa, kus esimesed kohalejõudnud luurekäiguga, oh õnne, lambavee küna leidsid (asjassepühendamatutele mõeldes: tegu oli lamba/kitsesita maitselise, uppunud ja mingi hallika ollusega kaetud herilastest pungil, aga muidu päris ilusa välimusega veega; etteruttavalt: nägime ka hullemat), millest päris korralikult teed-putru keedetud ning tunde ja tunde vahetustega läbi kiirelt ummistunud süstalfiltri eelseisva matkajupi tarbeks pudeleid täidetud sai. Järgmise hommiku avastus, et künast veidi ülalpool ka normaalne kaev paiknes, oli muidugi omaette ooperist. Kuigi ega siis kõiki neid juba täidetud pudeleid raiskama / ümber filtreerima ei hakatud, niiet lambavett jagus veel nii mõnekski ajaks.
Korraliku hulga vett peale laadinud läksime rünnakrühmaga (täpselt pool grupist) Tripiti kanjonit ronima, eesmärgiks selle ülemisest otsast välja ronida, öö mäes veeta, Kladou ülemist otsa uurida ning harjarada pidi tagasi rannale tulla. Noh, korralikust turnimisest, paljudest magamispausidest ja mõne tegelase kukkuvate kivide teele sattumisest hoolimata me üles ei pääsenud, polnud muud teha, kui lambaveest üks mõnus kissell keeta (assa nuga, kui hea selline asi on, kui päev otsa ainult kivi, kivi, järgmine kivi-aih, oks võttis kotist kinni, kivi, kivi, samm, kivi, samm mõelnud oled), käepärast olevale massöörile auk pähe rääkida, et õlad on ikka nii kanged, sinnasamasse kanjonisse magama keerata ja järgmisel hommikul täie kapakuga kanjonit pidi alla tagasi ja ülejäänud, Sendonis peesitavale, grupile järgi tõmmata. Laiskloomadele kohaselt oli see seltskond juba juhuslikult mööduvale taksopaadile külma õlle tellimuse sisse andnud, kui me ülejäänud ootamatul ajal ootamatust kohast peale lendasime ja nõudma kukkusime, et nüüd uus ports vett peale ja minekut… Tore muidugi, et fakt, et see kraan, kust sedapuhku päevapudeleid täidetud sai, soolast vett väljastas, samas kui maja kõrval ka mageveekraan olemas oli, alles poolel teel järgmisesse randa, selgeks sai... Guess how. Noh, elasime lambavee üle, saame ka soolaveega hakkama.. seljas kaasa tassitud retsiinaga pooleks polnudki nii hull see lugu, nagu õhtuks selgus.
Järgmise peatuspaiga, mis ühtlasi üldisest väsimusest tingitult ööbimispaigaks sai, nime ei suuda hetkel meenutada (edit: meelde tuli hiljem – Domata). Imeilus, tsivilisatsioonist täiesti eraldatud laiuv kivine rannariba, mille igaüks meist puhtalt väga ja väga võimsa lainetuse järgi ära tunneks. Alla põlve vees seistes pühkis lihtsalt jalust… hullata sai kõvasti, soolavett, mitte just tahtlikult, neelata samuti, näkikivil istumisest või laine-kukerpallide tegemisest rääkimata. Ühtlasi selgus, et kaev, mis kenasti kaardile märgitud, ja veel aasta varem toimis, oli sisse kukkunud ja sisaldas ainult rohelist löga… Recap’ina, et eelmisest veevõtukohast olime kaasa pudeldanud pmst vaid päevavee, kuna järgmistes kahes (millest esimesse toppama jäime) on ju kaev olemas. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ja keegi ikka istus ja valvas selle segaste eestlaste seltskonna üle, kui arvestada, et esimeses koopas, kuhu ranna lõpus / kaljuseina alguses sisse ronisin, vedeles kivi taga viis-kuus veepudelit (pooltäidetud sellise väääga kaua seisnud veega), järgmisest koopast ilmnes neid veel mõned, ning et õhtu saabudes külastas meid ka kes teab kust kukkunud sakslane tahtes ilusaid tüdrukuid oma lemmikrannal hädast välja aidata ja kinkis meile veel 3 pudelit täiesti värsket vett. (Karma ikka töötab vist - tasub teinekordki tund aega kivi otsas valvata, kas üksinda meeletutesse lainetesse ujuma läinud vanapapid ikka välja ka jõuavad lõpuks… seda küll ei tea, mis teinud oleks, kui ta uuesti välja ilmunud ei oleks sealt lainetest). Probleem selle imerannaga nimelt, et lainetus on alati nii kõva, et paadiliiklus on välistatud (ja kui veel selge ei olnud, siis autoteid selles saare osas samuti ei eksisteeri) - kogu vesi peab enesel seljas kaasas olema. Igatahes, kokkuvõttes saime õhtused läätsed tomatipastaga kätte ning tee sai ka jao kaupa jagatud. Oh ja kaks hullu, nimesid nimetamata, leidsid muidugi poolest päevast õige aja olema Kladou kanjonit pidi üles-alla jooksma minna... reaalselt jooksma... ettevõtmine missugune, kui selle järgi hinnata, et tagasi jõudes need muidu grupi kaks tugevaimat kõigepealt ühegi sõnata pool pakki komme alla neelasid. Ära seletatud näod oma aaret ;) välja kaevates olid ka muidugi armas vaatepilt.
Hommikul taas jao kaupa süüa ja juua (uskumatu, kui palju jätkub ühest teetassist, kui iga lonks meeletult pisikeseks imeda) ja matka raskeimale päevale (mis selgus muidugi pärast) vastu ... oli tõusu, oli pisaraid, oli red bull’i turgutusi, oli glükoosi närimist, oli langust ja oli müstilisi käekrampe ja sunnitud puhkepause. Läbi igatahes end sellest viimaste veetilkadega vedasime. Ja ütleme nii, et esimene pood out-on-the-other-side Agia Roumelis, kus müügil külmad joogid ning tagaõues lauake ja toolid, sai meie üle ikka päris korralikult rõõmu tunda. Ühtegi virilat nägu retsiina peale enam ei tuvastanud, ikka ainult sirutuvaid käsi. Lõbusus tõusis pingelanguse toel lakke päris kiiresti, aga aega polnud raisata, sest veidi mäekülge pidi allpool ootas meriiiii. Kodustele ökulisuveniir hangitud, kõht kõveras t-särgi „I survived Samaria Gorge“ (turistilõksuks muudetud sillutatud jalutuskäik "kanjonis"... natu-natu-natukene teist sorti ettevõtmine, kui meie oma) üle naerdud, varasemast tuttava piraadi taverna mingi muu kohaga sassi aetud, ujutud, pestud, kõht täis pargitud - viis tee edasi järgmisesse rannabaari Agios Pavloses ööbima. Kohale saime pimedas, nagu ikka, tegime natuke nägusid ja lülitatigi generaator uuesti sisse ja toodi mõningaste puudujääkidega (retsiinat ei olnud, cutty sarki ka mitte, ja apelsinid said poole klaasi mahla pealt otsa) joogid välja. Eelmisest kohast ümber villitud raki sai esimese uue kasutusala limonaadikangestajana, järgnes veel lugematu arv supluseid, kivi otsas kuu poole ulumine (loe: laulmine) ja öö mõnusal rannaliival… kõrvatroppidega küll, sest generaatorit keegi välja lülitada uuesti ei suvatsenud :S
Järgmine päev kulges juba lebolt kenasti mööda rannikut ning lõppes tuttavas-hirmsas kohas nimega Marmara Bay, kus tavernapidaja meid kui omasid tervitas, kus jälle end heast kraamist lõhki söödud sai, kus taaskord kaks tundi selle neetud kivinuki otsas kükitatud sai, kus kiitsakaid kasse saiaga toita sai, kus rakitamine mõne tegelase totaalse ära kukkumisega tipnes, kus veest väljas vähem, kui sees viibitud sai, kus ühel seltskonnal täiesti geniaalne idee tuli öösel pannkooke teha, kus samuti öösel kõik sealviibijad oma karjumisega üles aetud sai, kui T'ga mõlemad ikkagi lõpuks sealt kivilt alla merre hüppasime. Oh, ja tubli rünnakrühm käis õhtupoolikul ka Aradenas originaal-meeraki (tha best drink evah... või no veel üks parimatest) järel ära. :)
Edasi läks asi lõpuks nii, nagu välja reklaamitud ehk sisuliselt tavernast tavernasse. Esimene paus muidugi Marmarast umbkaudu poole tunni kaugusel paiknevas hipikõrtsus, mille kujunduselemendid ja õhustik on ilmselt üks parimaid, mida Kreeta saar üldse pakub. Lisaks järgmisele retsiinaringile sai siin katsetuseks tellitud frozen yoghurt ja ütlen ausalt, et kahetsen, et seda varem teinud ei ole. VÄGA HEA ASI. Edasi sai kõige oma matkakeppide ja tolmuriietega kolistatud läbi Loutro "megahotelli". Ööbimiseks valitud Glyca Nera mageveeallikarannas aga sai riietega ujuma minnes turiste šokeeritud, hipikommuuni väisatud, kohutavates kogustes megailusaid kive korjatud ja kaasa pakitud, selgu-õlgu paika venitatud, vee peale ehitatud tavernas kala ja salatit söödud, kohusetundlikult kaasa tassitud raki leidis aga tee veel kohusetundlikumalt Loutrost kaasa tassitud ja omapäraselt augustatud arbuusidesse, mispeale ka kerge südamete puistamine ette sai võetud. Mõned harrastasid siin ka veesõidukitega liikumist ning kotitäis matkatoiduülejääkidega leidis tee kohalike kommuuniliikmeteni.
Hommik viis juba tagasi tõelisesse tsivilisatsiooni, Sfakiasse, kus end kõigepealt rannaduši all puhtaks kraapisime ja seejärel suurema suveniirishopingu üle elanud viimse lõunasöömaaja tegime (suurepärane grilljuust, viimane naha oliiviõliga määrimine, lõpuks ometi korralik pott mett jogurti kõrvale ning kerges taignas friteeritud suvikõrvitsad kuulusid ka asja juurde). Siis juba kottide pakkimine, seni vaid koormaks olnud linnariiete selga ajamine, jalutuskäik bussijaama, piletite hankimine, tulekukogemusest õppides varakult joodava bussikotti pakkimine ning sõit Vriese poole, kus meid bussist maha käsutati, pool tundi oodata lasti ning siis kuskile läbi parkimisplatsi ja võsa silla alla aeti õiget bussi ootama. Selles bussis kaameraid ei tuvastanud, laulujoru käis suhteliselt vabalt, ning päris täpselt ette küll ei kujuta, mida meie seltskonna poolt bussi tagumise istme nurka surutud tütarlaps arvata võis.
Heraklioni hilinenud lend, ega mõne mehe idee oma koti sisu retsiinaga üle kallata, tuju ei rikkunud, neetult kahju oli aga, et sealse maailma ning kalliks saanud seltskonna nüüd jälle selja taha pidi jätma. Järgmise korrani!
Tjah.. pidin siin muidugi tegelikult Kreeta köögist ja matkatoitudest kirjutama, aga läks vist veidi lappama ja tuli reisikiri hoopis… Hmm…no suvalised mõtted siis veel siia otsa:
Kaneeliga maitsestatud, õliga immutatud mannakook näiteks pole just suurem asi, aga väsinu ja näljasena käib kah. Tatrapuder on ikka üks geniaalne leiutis. Kuivatatud köögiviljad on asendamatud. Matkapliit, mis liitri vett 2 minutiga keema ajab.. lihtsalt wow. Kuidas see nii on, et kõigist võimalikest toitudest jääb igalt ürituselt üle just kartulipuder (kartulihelbed st)? Miksmiksmiks ma meerakit kaasa unustasin osta?? Ühtlasi, kui kellelgi veel retsiinat alles, paluks kohe posti panna ja mulle saata :P. Parim päevajook? Yep, veega lahjendatud retsiina, ükski muu variant ei saanud ligilähedalegi. Täiesti hädavajalik varustus matkal on minu hinnangul näts ja pakk mingeid kurgukomme. Kivi peal kanjonis kükitades maitseb igasugune toit ikka uskumatult hästi. Majanduskriis avaldub Kreetal meepottides – kaks aastat tagasi sai iga fruits with yoghurt portsuga suure kannu (use-as-much-as-needed) mett kaasa, nüüd annavad ainult paari lusikatäit sisaldava topsikese :(. Tarvernaarvetest sotti saada võimalik ei ole, loetamatu tähestik loetamatus käekirjas, siia-sinna juurde kritseldatud märkused, kõikvõimalikud lisatasud jne. Ainus mõistlik variant: kogusumma inimeste arvuga jagada ja asi ants, järgmises tavernas tasandub suure tõenäosusega ära, kui keegi esimeses oma osast enam maksma juhtub.
Ja kui juba reisikirjaks kätte läks asi:
Lisainfot Kreeta kanjonite kohta leiab siit.
Meie läbitud marsruudi aga siit.
Ja kui juba reisikirjaks kätte läks asi:
Lisainfot Kreeta kanjonite kohta leiab siit.
Meie läbitud marsruudi aga siit.
Cheers,
Hedi
Edit: Ma unistasin KUKE ja joogaprantslased ja kanepi-metsjeesuse ja üldse veel ilmselt pooled asjad kirja panna!! :O :S :/
