31.08
Kõige muu tegevuse vahepeal kokku kahe tunniga kogu järgmiseks kuuks eluks vajaliku välja mõtlemine ja kohvrite pakkimine
01.09
Äratus (jp aja järgi) 7.00 ja umbes neljakümnest ajaliselt kindlas järjestuses olevas punktist koosneva TODO listi läbimine, et korter pikemaks eemalviimimiseks jaapani lemmikkoduloomadele (hallitusseentele) võimalikult ebameeldivaks muuta, muuhulgas hõlmas tunnikest SW Battlegrounds’i kuni ootasin, et pesumasin lõpetaks, potitaimede ümber istutamist ja nende M’le plantsittimiseks sokutamist, külmkapi tühjaks söömist jne
Umbes kell 16-18 kuum rongitrip kahe kohvriga (jp raudteejaamad liftide ja eskalaatorite osas ei hiilga muuseas) Osakasse, kuna hommikusele poole kümnesele lennukile Kyotost jõuda pole lihtsalt võimalik
Viimane paaniline suveniirishoping kommi-näksipoodides ja pooltühja (mõõtmetelt üle lennufirma limiitide olevasse) kohvrisse loopimine
3 osa sarjast Sherlock (praegune vaimustus selle asja vastu on sisuliselt mõne k-drama obsessiooni või Skyrim'i esimeste nädalate tasemel)
02.09
Umbes kolm unetundi, äratus kell 4.30 (jp aja järgi), paaritunnine rongisõit oma kohvrite otsas lennujaama, järjekorratamine ja juurdekuuluv, enne boarding’ut jäi isegi aega kioskist onigiri ja roheline tee hankida; ühtlasi viimane kontakt internetiga mõneks ajaks.
Lend KIX-Incheon (Korea), kestus pisut alla 2 tunni (ajavöönd endine, aga ajaarvamise segaduse algus anyway). Korea filmi nr 1 (A Violent Prosecutor) vaatamine, aga mitte lõpule jõudmine, lennu ajal, lennukitoit vol 1. Hilinemine kümmekond minutit, transferprotseduurid, avastus, et see pudelijasmiinitee, mille ostnud aga isegi mitte veel mitte avanud olin, võetakse muidugi transferil ära.
Vestlus Incheoni boarding väravas Koreast tulnud ja Super Junior’i fännist venelannaga; kutsung kuskile leti taha mingil arusaamatul teemal minu pagasi üle (võtsid boarding passi ja pagasipiletid ja jooksid nendega seletades edasi-tagasi samal ajal käsitsi paberilipakale kirjutatud numbriridu võrreldes), kui lõpuks küsisin, et kas on mingi problem, öeldi, et kõik on ok, niiet mis seal ikka…
Avastus, et päev, mis algas eesti keeles, läks edasi jaapani keeles, hõlmas päris palju korea keelt ning sisaldas muuhulgas maani täis vene tüüpidele nende keeles seletamist, et Vladivastoki lennu värav, mida nad otsivad, on hoopis teises kohas (seda tean, muuseas, sest läksin ise kõigepealt sinna… noh, numbrid 123 ja 132 on suht sarnased ju siiski, niiet it’s not me :P ), samal ajal kuulamine, kuidas lennujaamanäitsikud noidsamu Vladivostoki tüüpe paaniliselt mööda koridori joostes taga otsivad, ise muidugi korea keeles rääkides, et jumala eest vastavad isikud aru ei saaks, lõppeb sellega, et mulle tulevad pähe hoopis saksakeelsed sõnad, kui pinginaaber vene keeles uurib, et millega on tegu, kui talle kommi pakun… sellel lennujupil istusin mingil põhjusel kahe pool ajast vene, pool ajast araabia (?) keeles rääkiva mehe-naise vahel, kelle umbes 4 aastane tütar istus meist rida eespool… see kohtadejaotus lennujaamas lihtsalt…
Korea-Moskva 8,5 tunnise kestusega lennu start üle tunniajalise hilinemisega; lennukitoit vol 2, 3 (kus teatati, et no more kuritsa, ainult kala on alles) ja võimalik, et ka 4 (kus küsisin tšaid, ei saanud üldse mitte midagi); stjuardessi ja ee... kas meessoost tegelasi lennukis kutsutakse stjuuarditeks või? väga over-the-top flirtimine, mis tipnes sellega, et nad toidukäruga eelmainit lapse alla ajasid; absurdne aga NIIIIII hea vene film Dragon, korea film 2 (The Accidental Detective), inglisekeelne film Serendipity, maandumise tõttu pooleli jäänud korea film 3 (Memories of the Sword); mitte silmatäitki magamist, täpselt üks bathroom break ja istumisest krampis põlved.
Saabumine Moskvasse, samasuguse hilinemisega loomulikult, lisaks üle 20 minuti lennukis bussi ootamine, mis terminali viima pidi; mingi müstiliste ilmumisvõimetega korealane – minust jäi ta jäi ta lennuki juurde järgmist bussi ootama, passi- ja turvakontrollis oli aga järsku minu ees :S; transferis lisaks tavamassile mingi 60 ühesugustes spordiriietes korea vanatädi taga ootamine (no kurat, kaua võib ühte jakki seljast ära võtta ja kas see, et 50 inimest juba sinu ees on pidanud kella ära võtma, ei võiks nagu vihjata, et sa ise ka seda tegema pead…)
Ühest lennujaama otsast teise terminali jooksmine 30 minutit järjest (that place be huuuge), suur vajadus vannituba külastada, milleks muidugi aega ei olnud; väravas bussile saanult katsetus välismaailmaga ühendust võtta ning teade telefonilt, et kuna ajavöönd on vale, ei saa internetiga ühendada, aga kuna võrku pole, ei saa aega paika sättida… seepeale vahetasin jaapani sim-kaardi eesti oma vastu ära, mis asja küll paremaks ei teinud aga…
Lend Moskva-Tallinn, istekoht otse esimest klassi eraldava kardina taga, jeeee, free legspace, ja üksinda kahesel istmel, jeeee, free bagspace… selleks ajaks oli üleväsimus jõudnud tasemele, kus hakates mingi suvalise asja peale itsitama, ei saanud jupp aega pidama, küllaltki huvitavaid pilke sai; ühtlasi lennukitoit vol 5 ilmselt, mis sisaldas LEIBA!!! Filme ei näidatud, pidin jaapanikeelsete vahepaladega inglisekeelse Jaapanist ja Kanadast rääkiva raamatuga (A Tale for the Time Being) rahulduma, mis muuhulgas maandumisel kõrvalistmelt business class’i suunas kena lennufaasi saavutas.
Endiselt kupäeval 2.09 kell 20.00 (eesti aja järgi, selleks hetkeks olin mingi 24 tundi ärkvel olnud, ei suuda seda praegu hetkel välja arvutada) saabumine lennujaama, imeliselt ladus maabumine, passikontroll (andsin avatud passi aknast sisse, noogutati seda vaatamata ja öeldi tere, mine edasi) ning check-in pagasi kätte saamine (millel oli küll suur venekeelne silt peal, et kohver on avatud ja läbi vaadatud… siiani veel ei ole avastanud, et kas midagi ära ka võeti… hm.. need seemned, mis T’le korjasin, küll seni silma ei ole jäänud, kui nüüd mõtlema hakata, tuleb uuesti kontrollida.)
Seinakontakti tuvastamine ning kohvri tuulamine mobiili (mis muidugi vahepeal tühjaks saanud oli) laadija leidmise eesmärgil sealsamas keset pagasilinte; nurgas küürutades saba seinas helistamise peale selgeks saamine, et H, keda lootsin ära rääkida endale järgi tulema, on endiselt kuskil Chamonix’s; järgmine katsetatu, S on Haapsalus; ja üleüldse, et bussipiletid Tartusse on kõik välja müüdud.
M tuli ja päästis mu sealt transpordisüsteemitust lennujaamast ära ja pakkus öömaja, aga mitte enne, kui kohalik pangautomaat mu pangakaardi ära söönud oli…
Öömajja jõudmine, must leib või ja juustuga!!!, mitte kõikuva temperatuuriga dušš, järjekordne kohvrituulamine ja magamine reaalse teki all (kui viimased päris mitu kuud on võimalik magada olnud ainult porgandpaljalt ja lestakalana keset voodit, on see tunne päris-päris mõnus.
03.09
Äratus 7.30 eesti aja järgi, ühe kohvri teise sisse pakkimine, sest kaua ma lolli mängin, KOHUKE!!!, suundumine Tartu bussile, kus seda juttu nüüd kirjutan.
Esimesed pettumused siinmaal:
- Totaalne transpordisüsteemitus, avaldumas selles, et freaking lennujaamast ei saa freaking tööpäeval freaking kell 20 ei edasi ega tagasi…
- Mammi, kes bussis teatas, kui talt küsiti, et kas võidakse tema kõrval olevale istmele istuda, et ei saa, sest tal on seda sorti kotid, mis peavad istme peal olema…
- Bussijuht, kes selle peale, kui olles piletit näidanud ja kohvri pagasiluugi juurde veeretanud vabandasin, et mu kohver on pisut raske, teatas, et "eks igaüks oma võimete järgi", keeras selja ja jalutas minema... what the actual f??
Esimesed jehhhuu momendid, inimesed välja arvatud:
- Päris leib, päris piimatooted, bussiaknast välja vaadates päris õunad päris õunapuu otsas.
- Kiiiiiiisu!!!
- Internett, nii palju internetti igal pool :D :D :D
Cheers,
Hedi
