Mental note: kui kuivatatud rosmariiniga süüa teha, tuleb lehed kõigepealt puruks uhmerdada-lõikuda, juba tüütu on neid sealt pärast nokkida, kui pehmeks ei lähe.
Sügise puhul on siin kõik asjad bataadi maitseliseks muudetud, tundub. Ja ma pole veendunud, et see eriti hea on. Jah, maguskartulijäätis suve poole oli mega, aga nii kartulikrõpsud, man kui tänane šokolaad (mille ma küll kõige täiega järjest kinni pistsin, aga see oli lihtsalt magusaisust tingitud) oleks parem mingi muu maitsega olla võinud.
Matchasokolaadi (õhuke kiht krõbedate küpsiste vahel) kohta ei ütle küll ühtegi paha sõna.
Karamell-liha saab aga, kui suvaline liha õhuõhukesteks viiludeks lõikuda, veidikese õli ja ponsu ehk soja-äädika-sidrunimahla segu meentava kastme ja apelsinimarmelaadiga (mitte kommi, seda moosi mõtlen, kas on mingi teine sõna ka olemas maakeeli?) mõnusaks pruuniks praadida. Moos rändas pannile küll ainult seetõttu, et a) see on üks vähestest asjadest, mis hetkel kapis olemas b) seda on suur purk c) see ei kõlba minu hinnangul muidu süüa d) ma kategooriliselt keeldun korralikku toitu ära viskamast, aga tulemus oli tõesti nagu karamell, pannilt lõpus kokku kraabitud ollus oli parajalt pehme ja veniv ja parajalt kõva... ainult nende nõude pesemine saab paras peavalu olema, hehe.
Cheers,
Hedi
