Tunnistan ausalt, et kui keegi taimetoitluse või veganismi jutuga peale lendab, kipun võpatama ja edasisse kerge skepsisega suhtuma, süüdi selles ilmselt mingi grupp nö avalikke ja radikaalseid vastavate toitumisstiilide pooldajaid. Kui hetke võtan ja järgi mõtlen, tuleb muidugi õige kiirelt meelde, et igaühel on õigus ja soovitatav toituda just täpselt nii, nagu ta seda soovib, kui mitte muud, siis platseeboefekt mõjub ikka.
Isehakanud paadunud karnivoorina (äsjane poeskäik tipnes… käisin lugesin üle… üheksa lihanotsiku sügavkülma ladumisega, millest igast saan kuskil kaks oma suuruses toidukorda) olen alati ringi käinud ja väitnud, et liha on viimane asi, millest ma loobuda suudaksin, olgu nende eetiliste ja loodussäästlike põhimõtetega kuidas on. Ja siis avastan end üllatusega seisukorrast, kus ei mäleta, millal viimati mõnda looma närisin ja vähe sellest, ei ole sellest ka sugugi puudust tundnud. Olgu, tunnistan, viimasel ajal on toitumine üldse kuidagi tagaplaanile jäänud, aga kulme kergitama pani ikka ning ühtlasi põhjustas ka tänase poetiiru, sest löö või maha, aga kui mingi toiduainegrupp välja jätta, aktiveerub paanikaosakond teemal, et kas ma ikka saan kõiki aineid piisavalt, mida vaja, niikuinii teen enesele mingit karuteenet parajasti. Vahemärkusena, et kuigi midagi olen taimetoitluse teemadel ikka lugenud, siis nii palju teadmisi ei ole, et midagi reaalselt väita julgeksin, olgu ühte või teist pidi. Laste vastu nende tahtmist / arstide soovitusi põhimõtte pärast taimetoitlaseks sundimise peale samas ütlen küll väga-väga halvasti.
Lihast (või loomsetest produktidest) loobumise kõrval on viimasel ajal silma-kõrva jäänud ka terve hulk muid variante, millest kõige lärmakam ehk ilmselt gluteenitemaatika. Gluteen on täitsa looduslikult nisus sisalduv valk, mis muuhulgas näiteks saiatooteid kohevaks muudab. Probleemiks peetakse aga (päris meditsiinilise gluteenitalumatuse ehk tsöliaakia) kõrval fakti, et praegu kasutatavas aretatud nisus sisaldub seda kõvasti enam, kui inimkonna eksistentsi varasematel etappidel, ning inimese organism ei suutvat sellega enam toime tulla. Pealekauba lisatakse seda kõikvõimalikel eesmärkidel ka täiesti ootamatutesse toitudesse. Siinkohal ma ütlen lihtsalt, et igaüks oma enesetunde järgi ja punkt.
Kas just otseselt gluteeniga seotud, aga üks omaenese kogemus on ka. Kuu aega tagasi jagelesin päris korralikult Jaapani saiakestega. Vähemalt ühe pistsin iga päev pintslisse, mis tekitas muidugi menüüsse päris karmi kalde. Ja vot järgi jätta ei suutnud nende ostmist/tarbimist. Siis tekkis aga hull mõte Euroopasse põrutada, kus teraviljatoodetest sai söödud.. hmm.. musta leiba, kõva Kreeta sepikut, müslit, hommikuputrusid ja… kõik vist. Tulemuseks paistab olevat sõltuvuse murdumine, sest praegu käin kõigist saiakestest täiesti tuimalt mööda (jajah, olen teadlik, et ainult poolteist nädalat tagasi olen olnud). Pöidlad pihus, et selle juurde püsima õnnestub jääda.
Omaenese perekonnast on näide ka mitmetest ühes inimeses kombineerunud tõsistest toidutalumatustest, mistõttu menüüst tuli välja jätta KÕIK nisu sisaldavad ja KÕIK piimatooted ja veel nippet-näppet. Kui seda esmakordselt kuulsin, võttis küll kukalt kratsima, et mida siis üleüldse süüa saab. No selgub, et leidlikkust on küll vaja, aga mida aasta edasi, seda vabamalt kõikvõimalikud asendusvariandid (riisi-, mandli-, sojapiimad jm tooted, tatra-, maisipastad; palmi-, kookose- jm õlid jne jne). Ütlen küll otse välja, et selleks, et Eestis sellist toitumist harrastada, peab rahakott küllaltki paks olema, Jaapanis aga on see suhtkoht võimatu.
Ja kui neid eelmiseid versioone raskeks pidada, kuidas suhkruvaba dieet kõlaks? Mitte suhkruhaigusest tingitud olukord, kus allaviiene laps vabalt arvutab, kuna iga toidupala peale õige kogus rohtu automaatsüstlast peale keerata on vaja (peretuttavate näitel), vaid täielik suhkrust loobumine. Siinkohal mõeldakse vist sahharoosi-glükoosi-fruktoosi, sest vähemalt riisi (mis põhimõtteliselt ju ainult tärklisest koosnebki) söömas ma selle dieedi pidajat sõbrannat oma arvates nägin. Põhjuseks kehv tervis, enesetunne ja väidetavalt totaalne suhkrusõltuvus, kestvus kuu aega ja söögisedel koosnemas.. ee.. lihast ja munast? Sest katsuge te mulle näiteks mõni taim leida, mis suhkrut ei sisaldaks, poes leitavast 99,99% toidust rääkimata.
Mõjus näide on suhkru teemal tuua tegelikult veel. Nii kallutatud, kui mu arvamus ka on, mõistlikumaid 3- ja 6-aastast, kui oma õde-vend, ma kunagi kohanud ei ole. Täpselt niikaua, kui nende tavapärases madala suhkru sisaldusega toidusedelis mingil põhjusel erand tehakse. Selle peale ilmneva jonni, sõnakuulmatuse, lauslolluste jne peale kukub igatahes täiesti karp lahti, järgmisel päeval on kõik taas normaliseerunud. Paneb väga tugevalt oma igapäevaselt sisse söödava suhkrukoguse mõjude üle juurdlema igatahes.
Noh ja siis võib muidugi veel sammukese ekstreemsuse poole astuda ja mõneks ajaks tahkest toidust üleüldse loobuda. Näiteks nii.
Omaette teema oleks veel kuulukate järgi populaarust koguv täielik alkoholist loobumine, aga sellest ehk kuna mõnes teises kontekstis.
Cheers,
