Kaks aastat siin maal elamine ei garanteeri karvavõrdki seda, et iga nurga tagant mõni täiesti uus toiduaine välja ei uju, millest varem sõnagi kuulnud ei ole. Niiet jah: teade R'lt, et käisin Nagoyas, tõin sulle uiro't, jättis endast maha kerge segaduse, mis selle peale, kui oma väiksuse kohta üliraske pappkarp kätte anti, sugugi ei lahenenud. Ega ka siis, kui hoiatus lisati seda kindlasti mitte külmkappi panna. Ega ka siis. kui pakist roosa vorstilaadne asjandus välja tuli. Olgu öldud, et see värvus oli küll tingitud kirsiõite hooajast, kus pea iga võimalik ja võimatu toiduaine roosaks ja sakuramaitseliseks tuunitakse, mille nad minu arvates tõesti-tõesti ära võiks lõpetada, ei maitse kohe üldse see kirsiõiekraam. (Vot roosikommid või need lõhnaõlimaitselised lillad prantsuse asjandused, oooohjjaaa!). Igatahes leidsin peale esimest maitsmist, et olgu, mis on, aga igatahes hea asi see uiro küll ei ole. Vaatepunkt, mille juba paar nädalat hiljem, kui paari punase oa ja matchamaitselise uiro'ga, mille laborist lahkuvad inimesed hüvastijätuks kohale tassinud olid, kokku puutusin ja mis esimesest roosast jurakast erinevalt täiesti selgelt toidu alla kuulusid. Tegu igatahes riisijahust (ülla-ülla) tehtud mochi-maiustusega, mis magususest kaugel, aga see-eest nii tihke, et paarist ampsust tunne, nagu oleks kausi riisi nahka pistnud.
Ühlasi on vahel tore omaenese pea üle üllatuda. Nimelt sai ühel õhtul söögiks kokku improviseeritud sooja kanasalati ülejääkidest (sellest soojast osast ikka) järgmisel õhtul asi, mida mu aju järjekindlalt chahan'iks tembeldas, kuigi enesel õrna aimugi polnud, mis see sõna tegelikult tähendab. Kiire googeldmine aga seletas pildi - chahan ehk praetud riisiroog asjadega. Minu versioon: eelmisest õhtust üle jäänud praetud kana-läätsed-maitseained + konservbambus + riis + soja ja veel natuke maitseaineid. Noh, ja siis tagantjärgitarkusena, kui kogu see plögin koledasti panni kinni hakkas, ka õlitörts (works like magic, haha, who'd have guessed). Geniaalne.
Cheers,
Hedi
