Kunagine Foody Allen'i külastus Tallinna Telliskivi loomelinnakus jättis seebirameni näol kustumatu mälestuse. Hilisemad äpardused-kogemused-katsetused on selgeks teinud, et seebimaitse eest vastutav on koriander. Infokild huvilistele, selle ränkrõveda maitse tundmine on geneetiline, sama moodi nagu kapsaliste sinepiõlide meeletu mõrudus.
Ja kuigi mitte piisavalt, et netisügavustesse sukelduda ja päevi asja uurimisele pühendada, tekkis idee, et kas ehk kaunviljaliste kohta midagi sarnast aga vastasmõjulist ei toimi. Ehk: vastupandamatud herned teemaks. Alates sellest, kui pisikesest peast maal vanaema juures koeraga võidu hernepeenras sellili oldud ja kõik ettejuhtuv ära söödud sai, kuni selleni, et kui kuivatatud herned või oakonservid majapidamisest otsa saavad, tuleb kohe kiiresti poodi tormata - kaunviljad lihtsalt ON üks parim asi maailmas. Jaapanis on süsteem küll natukene teistsugune. Esiteks, eelmainit kuivatatud ja konserveeritud kraami saan kätte peamiselt/ainult 'lääne' asjade poest. Rohelised herned on müügil aasta ringi - 5 kauna kilepakis, hinnaks 300 jeeni, herneid sees ei ole, süüakse kaunu ennast. Igatahes praegu paistab vist hooaeg olema kui üle traataia naabri aeda piiluda, kus kena pikk rida hernetaimi juba meetrisena uhkeldab. Ohoi, kui raske saab nii umbes kuu aja pärast olema sealt mitte üle aia ronida ;). Kohalik juurikapood paistab õnneks probleemist teadlik olema ja on otsustanud neidsamu hernetuid kaunu juba enamvähem normaalse koguse ja hinna kaupa müüa... võite kolm korda arvata, mida ma praegu siia kirjutamise kõrvale närin.
Pöidlad pihus, igatahes, et see hernetaim, mille omale rõdule hankisin, ka reaalseks söögiherneks osutuks, mitte näiteks lillherneks... no kuigi tolle õie lõhn teeks vist muud muudujäägid ka kenasti tasa, kui nüüd järgi mõelda hetkeks. *ujub kuskile lapsepõlve aiamälestustesse.
Cheers,
Hedi
