Laupäeva hommikul peale kolme unetundi (story of my life) end 6 ajal mõnusast soojast pesast üles ajada ei ole just kõige meeldivam tegevus, isegi kui sellele järgneb eiteamitme kihi spordiriietuse selga ajamine, et 7st sõitma hakata, et päev lumelauaga mäel veeta. Mida aga kohe kindlasti nende kahe kellaaja vahepeal ei oota, on uksekell ja näppu pistetud kilekott hunniku värskelt valminud nachode, liitrise pudeli kodutehtud salsa, suure paki military-grade juustukastme ja chilli-con-carne'ga, samuti made from scratch. Woah, paistab, et on mõned vinge kokandushuviga sõbrad tekkinud. K, you rock!
Chilli läks kohe samal õhtul riisiga käiku, sai üldise heakskiidu osaliseks ja tipnes mental note'ga seda esimesel võimalusel valmistama õppida... Retsepti küsisin ka, sain suisa koos piltidega, nüüd veel vaja aega ja koostisosi leida kuskilt:
"ok, so for chili beans. set larege frying pan with 3tbs of slad oil. fry 4 diced onions until it gets brown by high heat. add 1kg minced pork salt and papper for taste and cook until pork gets flattery. add 3cans of red kidney beans and 2packs of chili con carne and grind red papper to make it spicy. simmer 20min by low heat."
Salsa on minu maitsele tsiptsip liiga vürtsine, jagub kauaks aga on juba nii mõnesgi seltskonnas kaubaks läinud, natchod said kohe esimesel peol otsa, edaspidi on poevariantidega piirduda tulnud:
"and salsa, boil 1grab dry red papper and 2whole garlic, 5peeled tomatiro then shatter them by mixer and put then into large pod. add 3diced onions and 3diced tomatos, 1bundle of chopped ciantro, 1can of chopped jalaneno. mix all together and cool them in refrigerator for at least a week."
(nacho recipe to be added, pidin täna küsima, aga kuna praegune "weekly challenge" on tööajal mitte ühtegi sõnumit lugeda-vastata ja üldse telefonisõltuvust vähendada, siis tuleb kannatada sellega...)
Igatahes, toidupaki ja laudamisega samal päeval sai ramenit söödud. Sellist, mis enne söömist põlema pannakse. Otsingusõna: fire ramen. Soovitan tuliselt, pun intended - hea show, kulmudest päris ilma ei jäänud, kogu asi filmitakse omanike poolt üles, vajadusel seletatakse kogu Kyoto bussisüsteem lahti ja toit ise maitseb assanuga kui hästi, eriti vihmase päevaga ja peale füüsilist pingutust. Minu niitis küll totaalselt jalust, peale seda ei suutnud enam muud kui kergelt mõmiseda ja võimalikult kiirelt autost uuesti sooja voodisse ronida.
Kombineeri korraks tagasi siiamaale eksamit tegema tulnud itaallasest kolleeg reisi lühikese kestuse (loe: pooltühi kohver) ja kohalike söömisharjumustega (loe: asjad, mis laboripeost üle jäänud, kipuvad ilma otsani kapis seisma... või noh, senikaua kui ma need sealt päästan või kahjutuks teen, üks kahest) ja tulemuseks on see, et olen viimased paar nädalat kõigi puhkepauside ajal täiesti ehtsat parmesani näkitsenud!!! Ja sorry, aga juustu hindavatelt maadelt pärit inimesed, kes siin paari aastat veetnud EI ole, EI ole võimelised ette kujutama, kui imeline see just täpselt on. Muidugi lõigun korraga suurema portsu ja panen teenurka kõigile söömiseks, nüüd vist vaikselt juba hakatakse hindama, alguses paar päeva hävitasin küll vist ise lõpuks kõik ära. (Telepaatiline mõte siia valekeelse teksti sisse: L, you know what I need, when you return in April, right, right, right?)
Ahjaa, viimane laboriolesklemine oligi vist läbiva teemaga 'juust', sest nendele kolmele pärispärispärisele ja paarile tellitud täiesti mõistlikule (I mean, I chose the place and the types ;)) pizzale lisaks tuli üks professoritest päris mõnusa (kuigi pakist pärit) juustufondüüga välja, mida muude alternatiivide puudumisel mingi meeletult kalli välimusega (ja vähemalt 2 aastat külmkapis seisnud) vahuveiniga segasime ja krõmpsuva koorikuga saiaga sõime. Oh, aga selle peale, et baguette'iviilu juustusse torgatud tüki n.ö. alustassina kasutada saab, ei ole varem tulnud. Geniaalne!
Saiast rääkides olen paar megaahvatlevat pagariäri juurde avastanud. Kuigi vähemalt ühes neist on see suur juustusai, millest A sonib, mind seni igatahes vältida suutnud (hülgekujulise saiakese võtsin sealt küll üks hommik kaasa, sorry again, Mr., hihi). Aga teisest töökojast leidsin piimasaiakese, mida ammu Tokyos sain ja siiamaani unes näen, igatahes üles. Mmm...
Üldiselt on mingi virsikutemaatika siin ja praegu: alates kõikvõimalikest saiakestest, kommidest, mochist, jookidest (peach fizz, huh... dude, you know I almost ended up attacking a person because of that drink.. yes, this is another personalised message to a sb who'll never read any of this...) ja lõpetades virsiku coca-colaga??? (Mis muuseas oli sajaga hea!)
Voodilinadesse valatud Vana Tallinn on üllatavalt hea haihtumisvõimega, vaevu on seda mitu nädalat vana plekki (mida ära pesta aega ei ole olnud, isver, ma pole tõesti ammu kirjutanud siia) näha isegi. Ühtlasi hävitati minu ehtsa eestimaise alkoholi varu ära (suurem osa ikka otstarbekalt, mitte mööblit väetades, way to go, K2), ei tea, mida edaspidi pakkuma peaks. Ah, ja kodumaiste jõhvikate peotäis lendas hoopistükkis Suurbritanniasse. Aga samad linad said just eilnepäev veel ka korralikult salsatäpiliseks kui nachodekõrvane Vietnami lauamäng hoogu läks... Okei, R, a broken arm is a valid excuse, grant you that. ;)
Kui metal-kontserdile sini-mustas minna (isegi see pakk šokolaadiküpsiseid, mida seal lahkelt jagasin, sest see on ju täpselt seda tüüpi käitumine, mida tolles situatsioonis oodatakse, oli sinistes toonides - mingi alateadlik patriotism ehk...), on ainus õige jook (kohustuslik osta, paraku) muidugi sinine "Frozen"iteemaline "mahla"kokteil, uskumatu, kui aeglased nad siin oma vaimustustest üle saamisega on... See aga taasvallandas kerge ブルーハワイアン (mis muuseas ei ole seesama, mis ブルーハワイ, nagu just teada sain) lembuse - ütleks et varsti on nina ka sinine, kui ta juba külmast seda ei oleks.
Temperatuurist teemale kaldudes õnnestus laboris esimene plahvatus tekitada, haha. Või noh, tegelikult oli tegu implosion'i mitte explosion'iga, ei tea, kas see sõna maakeeles ka eksisteerib. Üliäge, tuleb veel proovida :D. (Rahu, rahu, mitte miskit ohtlikku... jah, see on ka suunatud sõnum ;) )
Ahh, aga see polnud üldse aus, kui eelmainit kontserdilt poole öö ajal tagasi jõudes (hahaha ja mina vähemasti taipasin kolmest sõbrast ainsana Osakas õige rongi peale istuda, ei jäänudki nii hilja peale) see kiirtoidukoht, mille friikartuli!pange! peale lootnud olin, kinni oli. Nojah, sai siis selle asemel C kodunt välja värsket õhku hingama kupatatud ja kõndimise pealt konbini onigiri'sid pistetud ja kuuma kakaod lürbitud (taustaks, et sama päeva pärastlõunal jäin mingi freak-lumetormi kätte, brrrt kui külm).
Aitab vist praeguseks, ülejäänud sada asja, mis toimunud, ei tule meelde praegu ja bakterid inkubaatoris hüüavad ka appi.
Cheers,
Hedi
