Vaimustus!

Woahh see suvalisest supermarketi allahindluskastist haaratud pakendatud saiake oli nüüd küll totaalne leid - pealt krõbeda juustuga, sees kiht singi-tomatipasta-basiiliku-ja-co segu ja teine topelt nii paks kiht toorjuustu. Eriti tomatimahlaga kombineeritult, hehe.
Ja see magus saiake, mille päris pagaritöökojast leidsin: mitterasvane pontšikutaignast kukkel, seest mõru tooršokolaadi paksult täis, peal kuivatatud krõmpsud jõhvikad, kogu asi valge šokolaadi glasuuriga kaetud ja kaunistuseks suussulav jõhvikamaitselise šokolaadi tiib. O.M.G. kuidas ma tahaks seda kõigile jagada saada!

Kuigi kui nüüd järgi mõelda, siis need praetud kartulid on ka umbes sama head praegu. Võimalik, et see joogatund, mille tund tagasi lõpetasin ja kus teadlikus elus esimest korda sirgete jalgadega oma pahkluud kätte sain, end päris õigesse lootoseasendisse väänasin ja end sedamoodi kätel maast lahti tõstsin, omaenda igipuudulike rannete peal, lõpus lõõgastudes magama jäin ja unes kariibimerepiraatide filmi vaatasin, ja seda kõike esimeses joogatunnis ever, mõjutas kah seda, kui head kõik asjad praegu tunduvad :D.

Muuseas: kolm kartulit pesta, koorega pannile lõikuda, toiduõli, julge sorts ponzut ja teist samapalju mirinit otsa, mitte midagi muud, madalale tulele kaane alla ja selleks hetkeks, kui tuhlid pehmed, on vedelikest mõnus paks soust saanud. Seda veidi aega kaaneta kõvemal tulel hoiaks saaks sihukesed karamellkartulid et vähe pole.

Cheers,

Hedi