Käisin poes sel nädalal, yey, edusammud. Tõin kaasa neli erinevat sorti taimepiima, jättes kõrvale arusaadavalt puuvilja-, banaani- ja kohvimaitselised variandid ning kõik kümme-või-nii maitset, mida ainult tillukeste kõrrejookidena müüakse (kuigi ei välista, et mingil hetkel teeb selle triki ka ära, kas või fotografeerimise eesmärgil, olgu siis raiskamine igatepidi). Degusteerimine siis teemaks ja avastus, et üks neist pmst tee sojapiimaga on, võttis ikka ohkama küll, et küll on see maa tore. Seni suvaliselt vaheldumisi tarbitud kahes rohelises pakis peitusid peale hoolikamat siltide lugemist-tõlkimist kaks veidi erineva lisandite kombinatsiooniga aga maitselt sisuliselt sama "prepared" sojapiima. Avastus number kolm oli aga, et asi, mille guugel "unadjusted" sojapiimaks tõlkis, oli V A S T I K - nagu jooks kergelt halvaks läinud vedeldatud tooreid ube. Sellest jubedusest lahti saamine saab keeruline olema.
Kerge pettumus küll, et sellest piimatestist ükski hoopis näiteks mandli- või kaera- või riisipiimaks ei osutunud, nii vahelduse mõttes. Eks tuleb silmad lahti hoida, kuskil on ka need kindlasti peidus.
Aga veel lahti saamisest rääkides, ma ei suuda uskuda, et mul nii kaua aega võttis taipamaks, et ülearuse suvikõrvitsa saab ju ära kuubitada ja sügavkülma lükata. Ja asja originaalsuurusest annab ilmselt aimu, et peale poolt nädalat peamiselt selle söömist ja üle poole ära tarbimist, sai neid karbitäisi, mille suuruseks enamvähem ühe toidukorra loen, jäässe tükki seitse.
Ahjaa.. kartuli-suvikõrvitsa-misopasta-ketšupilõpusupp on täiesti söödav, mõnevõrra üllatavalt küll.
Meeldetuletuseks kodustele paarist asjast, mida mul siin EI ole söögiteol kasutada: must ja koorikleib; normaalsed jogurtid, juustud, kohupiimad, kodujuustud, hapukoored, keefir jne; praeahi ja mikrolaineahi; hulk harjumuspäraseid juurvilju, metsaseeni, marju jne; hulk kuivaineid, mis hetkel küll olemas on, aga ainult tänu empsi pakkidele, nagu tatar, odrahelbed, rukkihelbed, manna. Ja kindlasti veel hulk asju, mille mitteoluga nii harjunud, et pähegi enam ei tule.
Ahjaa.. kartuli-suvikõrvitsa-misopasta-ketšupilõpusupp on täiesti söödav, mõnevõrra üllatavalt küll.
Meeldetuletuseks kodustele paarist asjast, mida mul siin EI ole söögiteol kasutada: must ja koorikleib; normaalsed jogurtid, juustud, kohupiimad, kodujuustud, hapukoored, keefir jne; praeahi ja mikrolaineahi; hulk harjumuspäraseid juurvilju, metsaseeni, marju jne; hulk kuivaineid, mis hetkel küll olemas on, aga ainult tänu empsi pakkidele, nagu tatar, odrahelbed, rukkihelbed, manna. Ja kindlasti veel hulk asju, mille mitteoluga nii harjunud, et pähegi enam ei tule.
Laboris on taas omiyageperiood, mõned neist on küll täielik jaburus, nagu mainitud, aga vahel juhtub sekka ka geniaalsusi. Näiteks neid (veel küpsetussooje ažukipastaga täidetud mochi-vahvliplönne, mille nimi ikkagi lõpuks meelde ei jäänud, aga mida tootev firma siin umbes kõrvaltänaval asuma pidi, oli keeruline mitte lihtsalt tuimalt teiste eest ja järjest ära süüa.
Cheers,
Hedi
