Suures ähmis ühest seinast eemale saada jooksin vist peaees teise... and then back again. Nimelt peale paari nädalat üsna tagasihoidlikku söömist (loe: kui päevas poolteise söögikorraga hakkama sai, oli hästi) järgnes periood, kus lisaks tohututele kogustele tavatoidule, sõin 5 päeva jooksul ära 71 šokolaadi. Yes, I counted the wrappers afterwards. Nii umbes milky-way suurust aga hulka tihkemat, parem ei loe, mis seal kõik sees oli. Ja jah, need kõik olid mul kodus ja olemas, sest nii juhtub, kui jaburate šokolaaditeemaliste "kunsti"projektidega tegeleda ja üldiselt üsna normaalselt igasuguseid isusid kontrollida suuta.
Sealt paar nädalat edasi (ehk eile) tabas aga arusaamine, et kui peale pikka väsitavat jalutuskäiku ostetud šokolaad nagu plastmass ja "õhtusöögiks" mäkist kaasa võetud juustuburger nagu saepuru maitsevad, on see selge märk, et asjad jälle kehvasti on. Muidugi jääb võimalus, et see šokolaad oligi halb (uus, pole varem maitsnud, aga country-maam küpsisemaitseline ja samalt tootjalt (ja nood on lemmikuselt kolmandad küpsised, mis 3.5 aasta jooksul siit maalt leidnud olen)) ja et alati meeletult meeldinud juustuburksi retsepti on vahepeal muudetud (sai kuivaks, kotlet vintskeks, ketšup liiga tugevamaitseliseks jne), aga... Ühtlasi selgituseks, et kui teine oli lihtsalt suutmatus kokkamisega tegeleda, siis esimese soetasin, kuna vähemalt nädala haigusega kodus istudes on magusaisu iga natukese aja tagant kappe kontrollima saatnud. Mis ei tähendanud aga, et poodi minnes asi selge olnud oleks. Tubli 20 minutit veetsin kolmes erinevas! poes magusalettide ees edasi-tagasi käies, sest mitte miski ei sobi, mitte ühtegi ei taha.
Võimalik, et mingist x ainest puudus, mis end parema väljundi puudusel magusaisuna serveerib, aga kuidas seda kindlaks teha, ei tea... Ühtlasi olen viimase aja terviseprobleemide ja tööstressi valguses väga hoolikat jälginud, et kõiki toidugruppe tarbiks ja toidulisandeid võtan ka juurde, niiet [insert shrugging emoji here].
Tervislike eluviiside viljelemise hulka võib vist selle ka lugeda, et iga nädal korra joogat teha olen katsunud. Got to take the chance, kuniks H veel siin on ja motiveerib ja vaba ruum kasutada on. Anyway, aeg-ajalt harrastab ta peale joogat kõikvõimalikest asjadest smoothide kokku mikserdamist (professional, after all). Peamiselt banaani-sojapiimapõhised ja siis kõikvõimaikke lisandeid, alates ootuspärastest asjadest nagu kakao, purustatud puuviljamüsli, marjad, ananassimahl, ja lõpetades näiteks spinatiga. Ja oh sa poiss, aga too viimane oli HEA! (Oioih, eemisele teemale mõeldes peaks nüüd vist poodi kõmpima ja katsetama, ega spinat äkki see ei ole, millest puudus on... kala oleks ka katsetamist väärt, I guess.) Banaan, spinatilehed, ananassimahl, sojapiim, külmutatud maasikad blenderisse, paar minutit ja voila.
Kohe täitsa kindlasti olen eiteamitukorda juba varem kirjutanud. Aga küll küllale liiga ei tee, right... Mirin, nimelt, on täiesti vaieldamatult mu lemmik Jaapani toiduaine. Beats out ponzu and gomadare, sojakaste arvesse ei lähe, sest seda saab tänapäeval igalt poolt. Põhimõtteliselt nagu hapukoor, mitte maitselt ega koostiselt, loomulikult, vaid selle poolest, et kasutatav enamvähem kõiges, mida iganes ka kokata. Kui siit mingil hetkel ära kolida, on see vist esimene asi, mille allikas leida tuleb.
Cheers,
Hedi
