Täiesti ulme, kui hea võib olla üks kruus mitte-eriti-kvaliteetset rohelist teed õigel ajal õiges kohas.
Durianimaitselised närimiskommid? Hoidke endale.. täielik õudus kuubis ja tuleks globaalselt ära keelata. Ehk et keegi oli laborisse Vietnamist omiyage toonud, suurest pelgusest (ja pakis immitsevast ebameeldivast lehast) hoolimata sõin ühe ära ja kurjam, esialgu ei tulndunudki nii hull, aga õhtuni välja krooksusin veel seda jubedust.
Koolisööklad (nii harva, kui ma sinna jõuangi) on siin ikka ja endiselt suurepärased. Viimase aja lemmikkombinatsioon on grillkana kapsasalatiga, mõlemad tubli koguse vabalt kättesaadava ponzu'ga täiendatud + eh.. töödeldud.. marineeritud/aurutatud/praetud (ausõna pole aimugi, mismoodi nad seda valmistavad) nasu riivdaikoni-sojakastme-porruga + deep fried mochi selle mõnusa paksu kergelt magusa kastmega + roheline tee 'strong' (mitte zero, haha, that requires some neat company ;) ... gosh, I miss the gang). Rune katsusel päikselaigus istudes ja maguskibedaid mälestusi kedrates, loomulikult. Oh, neelud käivad nüüd, kõnni või kohale (kui siis jaksaks.. täna esimest korda peale pooleteisenädalast haigust ja endiselt looma moodi köhivana laboris, jalutuskäik arstile ja tagasi võttis pehmeltöelda jalad alt). And in any case, katsub mitte sinna lõksu langeda, et iga kord sama asja süüa (jumpsus, isegi taimetoitlane olles, kuidas on võimalik iga jummala kord seal ainult udonist toituda, ei mõika mina mitte.. vihje H tüüpmenüüle).
Müslivariatsioon: kaerahelbed, rukkihelbed, seesamiseemned, maisijahu, pähklivõipulber, mandlid, kuivatatud banaanilaastud, oliiviõli, mesi, sool.
Vastupandamatud ananassiküpsised said kuskil mõni kuu tagasi raudselt omaette postituse. Sõltuvusttekitavus oli aga ainult esimene nende probleemist. Teine oli, et peale kuskil kuud kadusid need poest nagu tina tuhka. Jah, olin tootest piisavalt vaimustuses, et ei jätnud asja nii ja läksin küsima, mis teema on. Vastuseks sain, et tegu oli ajutise kampaaniatootega, rohkem nad enam neid ei müü. Murphy. See kinnitus muidugi ei tähendanud, et iga kord sealt poest läbi hüpates lootusrikkalt ringi ei oleks vaadanud, tulemusteta küll, paraku. Tänaseni. Sest seal, hingeldades trepist üles uue pudeli ponzu järgi ronides oli otse silme kõrgusel üksainumas pakk neid samu maagilisi ananassiküpsiseid poolviltu sidruniküpsiste korvi visatud ja ilmselgelt spetsiaalselt mind ootamas.
Kui tänaval hiiglaslikku hingematva kapsasupihaisupilve kõndida, on sel ainult üks seletus - oled haigla lähistel ja parasjagu valmistatakse vaestele patsientidele õhtusööki... my condolences. Hmm.. kas ma üldse kunagi selleni jõudsin, et siinsetest haiglatoitudest kirjutada?
Cheers,
Hedi
