Aasta peale paar postitust, huh, jamasti on selle kirja-hobiga, ma vaatan. Kokandus, see-eest, on vahepeal kuskile kõrgustesse suundunud, täitsa lõpp, kui palju oleks, millest jutustada. Eks katsetab siis - keel meelest niiehknaa - kustkohast aga pihta hakata, ep tea...
Tõstsin pilgu, üks eriti tubli Mentha x piperita f. citrata isend vaatas aknalaualt vastu, eks kirja-harjutab siis sellest. No nii enamvähem.
Aeda keset Tokyot pole, millest hoolimata on viimasest poolest aastast palju palju tunde taimekasvatusega tegeleda saanud. Hetkel ei tule kohe hooga meelde, kuidas asi alguse sai, aga praeguseks on tillukesele rõdule ja veidratele välis-aknalaualaadsetele ehitistele 45 liiki (ei viitsi kokku lugeda, palju isendeid on) taimi kolinud. Osad netist tellitud seemnest idandatud-kasvatatud, osa seemikuna lillepoest pärit, esimene sukulent (mul nendega läbisaamine ikka natuke kehva, kipuvad ära uppuma) tuli vahetusena "naabrinaiselt" (olgu suur linn või ei, meie kvartalisse, tuleb välja, jagub suisa kaks pool-eesti perekonda, kes pealekauba taimefännid - yey!). Suur osa tegelasi on aga üles kasvatatud toidupoes müüdavast kraamist - sidrunid, hurmaad, õunapuud, salat, täiesti lollakas kogus tomateid (nendeni tagasi hiljem), mangod, avokaadod, paprikad, draakoniviljad (aaa, nendest pidi vist lugu algama). Ootan praegu huviga, kas ploomid, lycheed ja ingver mängivad kaasa või ei. Arbuusiseemned ootavad aga juba järgmist kevadet.
Rewind time. Eestis loomulikult, aga ka Kyotos olid mõned potitäied midagit alati kasvamas (no lõpututele laboritubakatele lisaks, ma mõtlen), ega siingi teisiti - kui lõpuks eelmisel sügisel piisavalt suur lapp rõdust kolast vabaks teha õnnestus, läks basiilik mulda. Tuli sealt välja ka, aga väga nirus seisus ja siis lajatas muidugi sügis-talv, niiet see eksperiment just liialt kaua ei kestnud.
Sisesta paar kuud musta mulda siia, kuni kuskil veebruaris pandi kohalikus toidupoes (hõissa, Hanamasa, jälle teema hilisemaks) müügile need lahedad roosa-rohelise-sarvilised draakoni"puu"viljad. Olen nagu ikka mõelnud, et igasuguseid troopilisi vilju on proovida saanud küll, hakkab selguma, et Eestis saadavad, noh, ei kannata kriitikat, ütleme nii. Seega praegu rutiin kõik uus ja huvitav, mis ette jääb, taaskord ära proovida. (Side note - üldiselt totaalne nämm. Väga selgeks erandiks need mangosteenid, mille leidsin, ja mis avamisel kõik seest totaalselt kärbatanud ja täiesti raudselt biorelva kategooriast olid... jube jama, pole neid kordagi kuskil rohkem näinud, et linnuke kirja saada.) Draakonid osutusid mõneks ajaks sagedaseks külaliseks ja ei läinud kaua, kui kõik need krõmpsuvad seemned küsimuse tekitasid, et ei tea, kas kasvavad kah? Sõelale, kuivaks ja potti nad läksid. Ja pool aastat hiljem on mul rõdul viis 7 cm kõrgust kaktust... Sest jah, draakonivili on kaktus :) . Idanes neid tegelasi muuseas meeletu kogus, mõnikümmend noppisin otse idandikandikult ära ja terve posu sai ära antud.
Mis toob jutujärje tomatiteni. Rõdul, teadupärast, kasvuhoonetele ruumi ei ole. Temperatuuriprobleemi siin ei ole, aga potid jääks mõnele härjasüdamele kitsaks, tormituulte lõbustustest rääkimata, seega on loogiline kasvatada minitomateid. Nagu kombeks, ei tellinud tundmatuid seemneid ega võtnud isegi poest suvalisi tomateid. Oh ei, kokku sai kogutud kuskil 7 erinevat sorti, need kõik kenasti sildistatud ja kahe suuga maitse-testitud. Ehk, as ever, we scienced it. Sõelale jäid üks piklik punane, tilluke ümar kollane ja veidi suurem roheline, millest vastavalt kolm, kaks ja üks tilluke tomat viiludeks lõigatud ja kergelt kandikul mullaga üle riputatud. (Kõik ülejäägid läksid muidugi asja ette - jummel, kes siis lõputult tomateid süüa ei jaksaks.) Nädal või midagi möödas ja idanesid. Assa nuga, kus idanesid. Iga viimane kui seemnepoju pidi sealt idanema, sest praeguseks olen ma nendest samadest kuuest ema-tomatist pärit taimi ära andnud kuskil 300 (lugemine läks mul sassi 60 juures, D suutis veidi kauem järge pidada aga praeguseks...).
Ausõna mõtlesin, et kas nüüd kutsutakse prahi maha panemise eest politsei, või midagi. Ehk kõik need ülearused tomatitaimed, draakoniviljad, piparmündid, melissid, rukkililled, eelmainitud greibimündi vees juurutatud lapsed, mimoosid, maasikad ja-ilmselt-veel-midagi (pluss-lähitulevikus-need-mis-praegu-liiga-suures-koguses-kasvamas) torkasin tera väetisega augustatud pabertopsidesse mulda, hoidsin paar nädalat (kuni taim kenasti hakkama paistis saavat) omal valvsa pilgu all ja viisin siis sildiga (Võtke tasuta! + liiginimed kolmes keeles ja kirjeldused) tänavanurgale. Süda oli saapasääres esimesed korrad, et kes neid ikka tahab, aga näe, toimis see maalähedane variant. Umbes 500 taime on uue kodu leidnud, mõnda olen isegi uues kohas näinud ja käin aeg-ajalt vaatamas. Igatahes mure lahendatud, kui midagi liiga palju idaneb või ruum otsas ja korra jäeti isegi armas tänusilt kasti.
Mis siis veel aiateemalist... Peale troopiliste liikide on kasvamas hulganisti kõikvõimalikke tee- ja maitsetaimi, mõned lõbusad iluasjad nagu mimoos (see on see tegelane, mis liigutab, kui lehte puutud), kolumbiin (megailusad õied on), rukkilill (patriotism, heh).
Oh, ja siis peaks ilmselt redised ka ära mainima. Esimene ports neid sai mulda kuskil päris aiandusralli alguses, kasvavad ja maitsevad suurepäraselt, praeguseks vist seitsmes või kaheksas ring käsil.
Salat oli ka superproduktiivne, selle hetkeni, kui otsustas, et tema hakkab nüüd lilleks, ja meetrikõrguseks kasvas. (Tuleb välja, et D ei olnud kunagi õitsevat salatit näinud, heh. Ega teadnud ka, et banaanid kõik steriilsed mis steriilsed on. Vot selline kasu bioloogiaharidusest.)
Esimese kollase tomati pistsime eile nahka, täna kolm uut õhtusöögiks valmis.
Cheers,
Hedi
