Viimane mikrolaineahjuupgrade (no ametlikult downgrade - vanem mudel sai) tähendab, et meil nüüd juba õige mitu kuud päris kena suurusega töötav praeahi. Aga palju ahjuvabu Jaapaniaastaid (ja sealt edasi natuke aega miniahjuaastaid) on teadmistesse, et mida kõike ühes küpsetada on võimalik, korraliku mõlgi löönud. Aga täna kapis baklažaane jõllitades meenus, et ahjus grillitud juustuga suvikõrvits on üks nämmnämmu asi. Niiet otse loomulikult:
Baklažaanid poolesentimeetri paksusteks viiludeks. Pikkupidi - vähem lõikumist ja kuna nende seemned tillutillukesed ja kogu viljaliha suvikõrvitsast erinevalt üsna ühtlase konsistentsiga, pole ristipidi viiludel erilist mõtet.
Ahjupannile ritta, soola, sidruni- ja musta pipart peale ja 180 kraadi juurde ahju, kuni kergelt pruunistuma hakkavad. Siis maitse järgi juustu ja tagasi ahju, kuni krõbedad.
Et kõik algusest peale ära rääkida - päris nii ei läinud täna. Lillad viilud said ahjus ehk esimesed viis minutit olla, enne kui köögis korgid välja läksid. Paistab, et uus ahi ei saa riisikeetjaga teps mitte paremini läbi, kui vana. Igatahes jäi kogu kupatus sooja ahju vedelema, sest peale elektri taastamist otsustas riisikeetja end automaatselt uuesti tööle panna (tegelikult väga kasulik funktsioon juhtudel, kui elekter mingil suvalisel riisikeedu edasijõudnud etapil ära käib ja kogu asi esiteks kõrge rõhu all ja teiseks teabmata küpsusastmes on), mis tähendas, et tuli tolle järel oodata, ja siis sai veel tunnike absurdselt käituvaid elektritrumme saja erineva settingu ja arvutite ja juhtmete ja programmide ja vidinate kombinatsiooniga katsetatud, enne kui meelde tuli, et miskit jäi nagu pooleli. Niiet baklažaaniviilakad olid seal soojas päris edukalt dehüdreerunud. Tuleb välja, et pole üldse paha idee - pooltest olid väga mõnusad krõpsud saanud, järgmine kord võib-olla kuivatab juba asja pärast.
Cheers,
Hedi
