Seda et... kokandamisvideotes käib tšillipipardega alati hoiatus kaasas - peale katsumist, pese käsi. Ok, põhimõtteliselt loogiline - ilmas on tapjapipraid olemas, nende mahla tõesti kogemata silma ei taha ajada vmt. Mõtlesin. Aga omad kogemused kõiksuguste paprika-tšillilistega, värsked või kuivatatud, erilist paanikat küll ei ole väärinud.
Nojah, sai kohalikust poest (tunnistan ausalt üles, et peamiselt seemnete saamiseks) punt värskeid tšillikaunu hangitud. Aimu pole, mis sorti, või mitu SHU'd vürtsi sees, sildid ju puha kanjides. Ilusad punased olid, niiet tahtsin kasvatada. Nädala passisid külmkapis, täna lõpuks ettekääne kasutada - lõunaks praetud riis plaanis.
Ettevaatlik, nagu ikka, näksasin kõigepealt ühte otsast, et toit süüa ka kõlbaks. Sentimeetrine jupp, polnud hullu miskit, niiet kaks tšillit pikupidi pooleks, kõik miljon seemet (tõsiselt tõsiselt palju oli neid!) välja ja kausikesse kuivama, külvamist ootama, kest kaheruutmillisteks juppideks ja riisi-aedvilja-viineri-kastmesegusse... Vaevu-vaevu kannatas see pannitäis süüa - ikka karmilt terav sai, oeh. Aga see pole praegu oluline osa...
Sõrmed. Mu vaesed, vaesed sõrmed, millega neid kahte viiesentimeetrist tegelast seemnetest puhastasin, on endiselt nagu tules, 6 tundi hiljem. Ei, ei olnud alguses valus, käsi pesin ka kohe ja korralikult ja siis veel kümmekond korda. Aga küüneääred, sõrmepadjad mõlema käe kolmel suuremal sõrmel ja peopesad (mis suviti niiehkna valusad, lisaks viimasel ajal sõudmismasinast, trummipulkadest, aiandusest ja majapidamisest palju kannatanud), on tõesti nagu nõeltega torgitud.
Õppetund 1 - seedetrakt on kõvem, kui sõrmed.
Õppetund 2 - tšillilisi puhastan edaspidi eranditult kummikinnastega.
Omakasvatatud magus "spice banana" (üle talve elanud paprikataime sellesuvine panus) sai ka samasse toitu täna... milline raiskamine.
Cheers,
Hedi
