Üldiselt pole viitsimist enam popkultuuriga kursis püsida. Aga kui miski ikka uksest ja aknast sisse ronib, mis teha. Ehk et vaatasime ka üks päev Squid Game' ära. Kokkuvõte - meh, päris kalmaari oli huvitavam lahata. Sari on kaugelt liiga etteaimatav; Korea draamasid ja muud kultuuri varem piisavalt tarbinud, et selle "uudsusega" ka ei püüa; välismaalaste kujutamise cringe'st ei hakka rääkimagi. Graafilise sisu jaoks vaata parem näiteks Oldboy'd; lõksus high-stake-game žanrist Cube'. Sound design oli päris okei küll.
Aga näe, tuleb välja, et mingit mõju ikka avaldas. D'le, nimelt, jäi sarjas kujutatud kuiva vürtsramyoni söömine silma, tegi järgi. Ma nüüd pole päris kindel, mis ootused seal olid. Et Korea asi sildiga "väga terav" EI ole väga terav? Või et leotamata pakinuudlid maitsevad kuidagi muud moodi kui kergelt krõbe õline papp? Kogemus igatahes. (No selline, mille hankimist pigem nii kümneaastaselt eeldaks - mingeid "kana"maitselisi vene kiirnuudleid sai raudselt kuivalt krõbistatud ammu-ammu.)
No ja siis tuli meelde, et iidamast aadamast on pakk "Apple Pie Yakisoba" kapis - siiani pole katsetada julgenud. Läksid nood ka siis toorelt-kuivalt. Selgus, et olid veel hullemad. Esiteks muidugi ei julgenud peale ramyonikatse vürtsilaksu kaasas olnud maitseainepakikesi üldse kasutada, mistõttu maitse.. njah.. uudus. Teiseks olid need nuudlid krõmpsuva asemel kergelt kumjad - kas päritoluriiki või nuudlitüüpi või ületähtajalisust süüdistada, ei tea.
Maitseainepakid sai ka muidugi eraldi ära proovitud - ühest tulid välja täiesti söödavad, suisa head, kuivatatud-suhkrustatud õunakillud. Ja kastmepakis oli... kurat teab mis, kui päris aus olla. Poolenisti õli, poolenisti mingi tulisoolane sojakastme-kaneeli-õunapüree möks. Mis sai degusteerimiseajaks veel, elagu laiskus, pool-puhtaks kraabitud kuivanud hommikusöögipudru (summer fruit protein oat porridge + blueberries) kaussi valatud. Kogemus suure tähega see kah.
Cheers,
Hedi
