Uksekell. Minu ajaarvamise järgi varahommikul, paar minutit peale seda, kui eelmisel ööl rõdult alla visatud 50cm paks kaheinimesemadrats minema on viidud, ja enne järgmist hommikusöögile vahelesegamist postiljoni näol, kes esiteks küsis mult, kuidas postkasti kasutada, ja teiseks tõi kohale 50x40x30cm mõõtmetega paki, mille sisuks oli 2x5x0.2cm arvutikiip. Elu on natuke naljakas olnud siin paar päeva...
Igatahes, selle keskmise helina teises otsas värava taga osutusid olema läheduses elav naine, välimuselt (ja käitumiselt - paistis teine minema jooksmise äärel olema) umbes 13 aastase pojaga. Selgus, et poiss oli autoga meie aianurga maha sõitnud. (Peab siis 18 olema järelikult, haha..) Tuldi vabandama. Kõnealune aed, nii muuseas, on betoonist, paarikümne cm kõrgune, ja kahju sellele oli veidi valget tolmu ülemises nurgas...
Igatahes, vabandamiste ja meiepoolsete kinnituste, et pole hullu, lõpuks anti paberkott pundi viinamarjadega. Viinamarjafantat oled proovinud? Pole teine just eriti viinamarjamaitseline, eks. Noh, tuleb välja, et oleneb milliste marjadega võrrelda. Need konkreetsed olid just täpselt Fanta maitsega.
Ehk tegu oli kohalike kingituspuuviljadega - pole viitsimist, et üles otsida, kust ajalooliselt alguse sai, aga puuvilju on Jaapanis pikalt luksuskauba sildi all müüdud. Loe: 150 eurone melon, 25 euri ühe! viinamarja eest, õun 15 eurot, 10 eurone maasikas ja muud jaburused. Idee selles, et kui kuskil kedagi tänada tarvis või vabandada kohustus, on avalik raha raiskamine ju töökindel meetod. Farmerid muidugi ideele vastu ei vaidle, hoopis spetsialiseeruvad "perfektsusele". Ja ei saa eitada, et maitsed on head ja "tavapuuviljast" tihtipeale kõvasti erinevad (no niipalju-vähe, kui mul kokkupuudet olnud selle kraamiga.)
Aga need konkreetsed viinamarjad siis. Ilmselt oli tegu oma elu lõpuosas olevate n.ö. madalaima kõrgklassi marjadega, kindlasti mitte nende päris päris uhketega. Aga ausalt, ma võtaks iga kell sama hinna eest neljakordse koguse noid kõige tavalisemaid seemneteta rohelisi Selverist. Kest oli nii paks ja kootav, et tekkis tahtmine maha koorida ja minema visata - ilmselt ametlikult nii, roomlaste kombel, käibki. Aga ei tiku ise niimoodi raha ära viskama. Sisu oli mõnusa krõmpsu mahlase asemel nagu magus želee. Jah, huvitav kogemus, aga kui kõikvõimalik želatiinne värgendus kunagi eriliselt meelt mööda pole olnud, siis... Ja seemneid, raibetes, ka ei olnud, et järgmiseks suveks taime kasvatada saaks (vaja aknale katus ette kasvatada, viinamari kõlas nagu hea idee).
Üleüldse, kui magusus välja arvata, kõige rohkem meenutasid need ühte konkreetset sorti (nime muidugi ei mäleta) H aias kasvavaid viinamarju - sitke tumelilla parkainetest pungil kest ja sültjas sisu. Nood eestimaised muidugi on 2.5 cm asemel umbes 0.5 cm läbimõõduga ja seemnetega. Aga kasvavad, ma kordan, Eesti kliimas, omas aias, mitte ei maksa kuhja jeene ja ole teab millega pritsitud.
Cheers,
Hedi
