Tegin esimest korda elus moosi. Mis on üsna üllatav, kui arvestada, kui palju kõikvõimalikke hoidisetegusid elus kõrvalt näinud. No tegin ka mööndustega. Kõik hirmsad asjad nagu retseptid, purkide aurutamised, kaanetamised ja klaasikillud jätsin vahele.
Kolm tõsiselt halba õuna (siin ei tea kunagi päris täpselt, mida saad, kui poest uut pakki katsetad) pestud-kooritud-puhastatud-lõigutud.
Kaks naabrionu tibatillukest metsikut sidrunit pestud, de-seemnestatud (Kas lüditakse ainult herneid, muideks, või näiteks sidruneid ka, kui arvestada, et viljaliha tegelastes protsentuaalselt maksimaalselt 30, välimist koort 10, svamjat ja membraanset sidekude 30 ja seemneid ka 30?) ja kõige koorega mõnemillimeetristeks tükkideks lõigutud.
Pisut soola, sest nii käib, suvaline käputäis suhkrut (neid suuri kuld-pruun-merevaigukarva läbipaistvaid kristalle, mis reeglina hipster-kohvikutes tillukestes sitsilistes anumates koos filigreehõbelusikaga meelepärase sooja joogi läheduses elavad - vedeleb pakk teab mis ajast, lahti ei saa, kuna endal teesse-kohvisse ei kulu.), veidi toorsuhkrut, veidi kardemoni.
10 minutit peegelvaskpannil (no ei saa üle, kui head need pannid ikka on) madalal kuumusel, ja säilituskarpi - pool paari päeva jooksul söömiseks, ülejäänu sügavkülma edaspidiseks (sest kui täiesti toormoos külmutatuna kenasti elab, miks siis mitte suhkrustatud-keedetud variant... oli teooria vähemalt, eks näis.)
Täitsa hea tuli. Minisidrunid võtsid maitse küll täielikult üle, õuntest sai püree-mass, kardemoni otseselt ei tunne, aga ilmselt annab maitsele mingi dimensiooni juurde. Üsna vähemagus, niiet saab siis teeselda, et tegu peaaegu-nagu-tervisliku toidukomponendiga, mitte suhkrusõltuvusest-tingitud pahega.
Ja lõbus oli. Tõsiselt lõbus, ideid, millest "moosi" teha ja millega maitsestada käib peas praegu ringi paarkümmend. Might just become my new favourite thing.
Cheers,
Hedi
