Kontrolli mõttes ostetud poehurmaa (selline nelinurkne, minu metsikute ovaalsete asemel) igatahes suud-kurku ära ei kuivatanud, niiet allergiahüpotees sai vist ümber lükatud, mis on hea... mis ei ole hea, on fakt, et nüüd tuli meelde, kui nämmud need ikka on, jälle asi, millele poes rohkem kulub.
Kevadel siia tagasi jõudes kurtsin, et lemmik curry cheese cup noodle oli vahepealsete paari aastaga tuksi keeratud. Korduseksperiment kinnitab, on ikka kehv jah.
Ginko biloba ehk hõlmikpuu on üks vahva eksistents. Omadused peamises osas muutumatuna püsinud viimased 270 miljonit aastat, ainuke omalaadne, tänaseni elus vaid tänu mõnes budistlikus templis säilitamisele ja idee poolest söödavate viljadega. Ja kuigi viimases väites ei kahtle, jääb segaseks, miks keegi selle üldse kunagi avastas, kuna viljadel, mis mööduvate inimeste-rataste all oranžiks plödiks tallatud, on tõeliselt rõve reovee-koerasita hais. Küll on vahva, et peamised campuse tänavad just nende puudega palistatud on.
Aastaid tagasi T juures saadud ginkoleheteest (hahaha, millega kaasnes, nagu just meenus, ka kenake kogus veini... keset tööpäeva ja vahetult enne ühte esimestest jaapani keele loengutest, kuhu muidugi kenasti kohale läksin... nalja nabani) unistan küll siiamaani, peaks jahile minema ses osas vist.
Kunagi vaimustushoos kirjutatud postitustes rõhutasin ilmselt, et traditsioonilisest hiina kapsast valmistatud kimchist on porgandi- ja daikonikimchi peajagu üle. Noh, viimati Kawaramachi kandis turule sattudes leidsin ühe, mis teeb neile kõigile silmad ette - värskehapukurgikimchi. Ja kui seda veel kausitäie aurava riisi ja peotäie krõmpsuva moyashi'ga täiendada... w o w.
Järjekordse uue man’i leidsin, sedapuhku rohelise, matchamaitselise kreemi ja mochi’ga. Hindeks 7/10. Tundub, et need on sügishooaja puhul vaikselt välja ronima hakanud, igatahes, hakkab juba järg käest kaduma, milliseid maitsnud, kirjutanud olen.
Riisikeetjaga otsustasin ka paremini läbi saama hakata ja katsetasin tatraga. Mitte et siit maalt tatart saaks üldse, ühe kodumaalt pärineva paki jagu veel on. Töötab kenasti, ainult koguste ja ajaga tuleb mängida pisut. Aga välgatus otse keeduvette sojakastet lisada on igatahes kordamist väärt. Not-so-mental-note:
Ühtlasi on liha-küüslaugu-kapsa-moyashi-gomadare (pluss tilk leebet äädikat ja pisut kuivatatud praesibulat) wok päris vahva asi.
Järjekordse uue man’i leidsin, sedapuhku rohelise, matchamaitselise kreemi ja mochi’ga. Hindeks 7/10. Tundub, et need on sügishooaja puhul vaikselt välja ronima hakanud, igatahes, hakkab juba järg käest kaduma, milliseid maitsnud, kirjutanud olen.
Riisikeetjaga otsustasin ka paremini läbi saama hakata ja katsetasin tatraga. Mitte et siit maalt tatart saaks üldse, ühe kodumaalt pärineva paki jagu veel on. Töötab kenasti, ainult koguste ja ajaga tuleb mängida pisut. Aga välgatus otse keeduvette sojakastet lisada on igatahes kordamist väärt. Not-so-mental-note:
- riis 0,5 cup’i, 0,5 vett, 43 minutit
- tatar 0,75 cup’i, 0,5 vett, 20 minutit
Ühtlasi on liha-küüslaugu-kapsa-moyashi-gomadare (pluss tilk leebet äädikat ja pisut kuivatatud praesibulat) wok päris vahva asi.
Cheers,
Hedi
