Lohutustoit

on alati olnud temaatika, millest päris hästi lõpuni aru ei saa. Et kuidas saab mingi toidu tarbimine (et mitte minna ekstreemsete näidete kallale ja öelda, enese seaks õgimine) kuidagimoodi lohutav olla. Nüüd vist tean. Hoiatus vahele, see postitus nüüd mitte ei lähe blogi temaatikaga võrreldes seinast-seina kõikuma vaid ronib katusele ja hüppab sealt alla.

Niiet kuidas saada Jaapanis korterisse internetti? Alustame kolm kuud tagasi, kui sisse kolimisega kaasnes kinnisvarafirma (tähistame edasise selguse huvides selle firma tähega A) poolt jaotatud voldikus märge, et selles korteris saab ühineda ainult ja ainult paketiga FurettsuHikariPuremiamu (firmat polnud märgitud). Kerge torkimise peale, et kuulge, tahaks netti saada, mis tegema peab, kontakteerusid nad firmaga X (siinkohal ei ole see tähis, ma lihtsalt ei tea ega oska arvata, millisega tegu oli), kust mulle siis keegi helistatama pidi. Helistati vist küll, aga laboritöö ajal ja salastatud numbrilt. Ja kõik, rohkem ei kippu ega kõppu. Kui uuesti A’sse uurima läksin, öeldi, et paluvad uuesti helistada, aga kui ma telefoni võtta ei saa, et ma ikka kindlasti tagasi helistaks (umm… salastatud number!?). No valvasin oma telefoni nagu kull, kuni kuskil nädala pärast kõne ka sain. Loomulikult puhtalt jaapani keeles, aru sain umbestäpselt mõmmmõmm ja et valida ma midagi ei saa ja et räigelt kallis on. Lubasin neile, et mõtlen asja üle järgi (salamisi keerlemas peas mõtted, et kas üldse koju netti hankida, kui labor 5 min kaugusel, või et äkki saab kuskilt muud kaudu mingi odavama variandi). Noh, elu läks edasi, elasin väikse virinaga oma mobiilse neti peal, kavatsusest teemat uurida kaugemale ei jõudnud. Kuni septembri lõpus leidsin, et niimoodi enam ei päde, vaja ikka mingi leping sõlmida.

Noh, kirjutasin siis firmasse A, oma haldurile. Ootan, ootan. Kirjutasin nädala pärast uuesti, seekord A üldmeilile. Ootan, ootan. Viskas ootamine üle, pedaalisin neile ukse ette, lendasin sisse ja teatasin, et paluks mulle nüüd internetti. Lasti ära täita ankeet (käsitsi ja infoga, mis neil enesel juba olemas oli, muidugi), valida kolm timeslot’ti, millal mulle firmast X helistada saaks ja !faksiti! see kuskile edasi. Jälle tuli telefon pidevalt nina ees ja häälekas hoida. Muidugi läksid kõik kolm valitud aega mööda ilma, et telefonist piiksugi tulnud oleks. Nädal hiljem sain siiski kõne, täiesti ebasobival tööajal, kus imekombel oli teises otsas inglise keele !enamvähem! mõistja, kelle iga teine sõnapaar oli küll "OK, Mam." Sain aru niipalju, et pakett see ja too, maksa alguses palju raha ja siis iga kuu veel palju ja kui lepingut enne kahte aastat või peale seda vales !kalendrikuus! lõpetada tahad, maksa rängalt juurde ja et öösiti on nett aeglasem. Aga wifi ruuter antavat kaasa, vali aga kolm päeva, millal keegi kohale tuleb, et asja setuppida, maksa arve ära ja kombes. Oh, aga et need kuupäevad ei tohi olla varem, kui kõnest alates !10 päeva! hiljem. Noh, valisin kuupäevad välja, lubati veel teada anda, et millise kasuks otsustatakse, kindlasti peab sel ajal kodus olema.

Vahepeal helistati uuesti, küsiti, mis opsüsteem mul arvutis on. See ole-kindlasti-kodus kuupäev teatati peale esimese minu valitud kuupäeva möödumist (võib kolm korda arvata, kas passisin tolle ajal ka kenasti kodus või ei), ja selleks sai eelmine laupäev, enne lõunat. Kena muidugi, et just sel päeval Kyotos terve hunnik festivale ja paraade jm üritusi toimus, kuhu ma ilmselgelt kohale ei saanud, sest ootasin tüüpi, kes mõni minut enne keskpäeva ka kohale ilmus, netijuhtmeauguga karbikese välja sikutas ja seina sisse mingit !kümneid meetreid pikka! traati toppima kukkus, ise vahepeal kuskil korterist väljas kontrollimas käies, et kaugele see jõudnud on. Aega kulus tunni ringis, kaotasin täiesti käest, mida ja miks tehti, ega väga huvitanud ka, tipnes käik sellega, et pihku pisteti otsast lõpuni kanjides kirjutatud voldik, et kuidas nüüd selle karbiga ühenduda, mis nurka pandi, ja arvega, millelt selgus, et laupäeval kohale tulek läks mulle ekstra 30 EUR’i maksma, mille eest muidugi keegi mind kordagi hoiatada ei suvatsenud (kogusumma sel paberil, mis mulle ilma edasiste juhisteta jäeti, oli kena 200 EUR'i... kas nad arvavad, et vaesed tudengid on tänapäeval rahast tehtud või...urr).

No olgu, harutasin voldikust välja selle CD, mis kõik töö minu eest ära pidi tegema, ajasin näpuga järge, ühendasin karbid ja juhtmed ja arvutid (oh, lubatud wifiruuterist polnud muidugi haisugi) lappasin laiali kõik kolm eelmise nädala jooksul tigupostiga (oh, to hell with it, paneb siia ka ühe tähise siis tagantjärgi... vastutavaks firma G) tulnud ümbrikku, kaks firmalt B ja üks firmalt C. Ühest neist lugesin välja, et minu pakett peaks olema firma D FurettsuHikariKoosuSutandaado, teisest sain mingid kasutaja ID’d ja paroolid. Noh, cd arvutisse (vat kus vedas, jõudsin mõelda, minu arvutist uuematel ei kipu vist üldse cd lugejat peal olema) ja … midagi ei juhtu. OK, Windowsi autoplay paneb näkku jälle, fine, loen mingeid cd’l folderist leitud infofaile, sealt saan teada, milline exe käima tõmmata, teen seda ja … mitte midagi ei juhtu. Avatakse mingi aken, mis mõnda aega mõtleb ja end siis kinni paneb. Ei, sesmõttes et cool story, bro, olgu siis peale, lähen otse network settingute kallale. Kuna tol hetkel olin kaabliga karbi küljes, siis katsetasin uue broadband ühenduse loomist, küsiti igasuguseid ID’sid ja paroole. Sisestasin neid paberitest leituid kõikvõimalikes variantides, mitte tuhkagi. Peale paari tundi jamamist ja totaalset frustratsiooni põrutasin poodi, ostsin esimese ette juhtuva wifi ruuteri ja katsetasin sedakaudu. Endiselt mökk-mökk, aga vähemasti sain teada, et see kasutajanimi, mida mult nõutakse, peab sisaldama @ märki. Ehk mailiaadressi vaja. Kaheksas ring kõigile dokumentidele peale tehtud, kus seda ei olnud, leidsin, et aitab jamast, helistasin tagasi inglise keelt rääkinud numbrile, mis osutus olema firma E ja kust arvati, et ma peaksin helistama firmasse B, sest nemad ei tea midagi. Noh, valisin ühe neist kümnetest telefoninumbritest välja ja helistasin. Vastas automaatvastaja, milles räägitud jaapanikeelsetest juhistest üllataval kombel isegi midagi aru sai. Või noh, hakkas lõpuks saama, sest helistasin sinna 4 korda järjest, kokku kuskil pool tundi ’kõneaega’, terve aja sai robotsõnumeid kuulata ja klaviatuuril valikuid teha, kogu asi tipnes valikuga, et millal nad mulle tagasi helistama peaksid ja andis lõpuks ainult stabiilselt veateadet. Selleks ajaks pool päeva lollustele kulutatud, andsin alla ja vaatasin närvide rahustuseks paar filmi, et hommikul uuesti katsetada.

Pühapäevase meeldiva ajaviitmise juurde vist tavaliselt see ei kuulu, et peale ärkamist kõike uuesti proovida ja tõdeda, et endiselt mitte miski ei tööta, siis hommikusöögita laborisse põrutada, et ehk netist saab mingit infot, et mida edasi tegema peaks, või siis et äkki keegi laborikaaslastest aitab vähemasti neid lõputuid dokumente tõlkida, millest midagi aru ei saanud, aga milles vajalikke paroole jm siiski väga ilmselgelt kirjas ei olnud. Noh, kedagi teist peale minu laboris ei olnud ja googeldamine aitas niipalju, et ühel sama probleemiga tegelasel oli postiljon (G) vajaliku ümbrikuga ukse taga käinud, aga kuna teda polnud kodus, siis oldi see tagasi viidud aga notification selle kohta saatmata jäetud.

Ei no vahva, pole päris see, mida läbi teha tahaks just, seega põrutasin parema idee puudumisel taaskord firmasse A, et kuulge, tehke midagi, ladusin oma paberilaadungi neile välja ja ootasin ja vaatasin siis !kolm ja pool tundi!, kuidas tüüp kõigepealt aru üritas saada, mis jama mul on; misasja kõik need dokumendid tähendavad; kes kurat on mu service provider, kas B, C või D; mida tegema peaks, kuhu helistama peaks; B’sse ja C’sse ja veel kuskile ka helistas, siis telefoni otsas 20+ minutit järjest ootas, kuni keegi liini vabastada suvatses; mingi kõne peale minu mobiilile sms’i sai lingiga, mis viis firma D KKK lehele; minu mitteliikuva mobiilse neti kaudu ära vahetas firma D kasutajanime ja parooli (mis muuhulgas olid seotud hoopis minu firma F kliendikaardiga ja mitte kuidagi käesoleva probleemiga, aga puhtjuhuslikult olid need loodud firma D kaudu... or something :S siinkohal igatahes istusime mõlemad ühesuguste nõutute nägudega ja üritasime aru saada, et wth toimub); vist kõnede lõpuks veendus, et mul tõesti on lihtsalt mingi @ märgiga kasutajatunnus ja parool puudu; korduvalt korrutas, et see kõik on nii keeruline ja et tema, jaapanlane, ei saa ka midagi aru; ja lõpuks läbi tegi sama protsessi, mis mina eelmisel päeval, robotvastajaga, ent minust erinevalt selle käigus teada sai, et mulle on järgmiseks neljapäeva hommikuks firmast B kellegi visiit broneeritud, olgu ma sel ajal kodus… ei tore, et keegi mulle ka seda mainida suvatses.

Vahekokkuvõte siis, et kuu aja jamamise peale pole mul netti endiselt, küll aga tean nüüd oma service provider’i nime (B) ja mingi lootus on, et neljapäeval keegi mulle ukse taha ilmub ja asja lõpuks tööle paneb. Ja kui see ei mõika, siis põrutan tagasi A’sse ja keeldun niikaua lahkumast, kui nad uuesti kõik kohad läbi helistavad (üritas alguses rääkida, et ma ise helistaks, kui probleeme on, aga põrgusse see, mul on selle kuu arve juba isegi üüratu, ma kujutan ette).

Igatahes, jõudes sinna, kuhu teele asusin, kui poole kuue ajal pimedas koju jõudsin, olles päeva jooksul söönud kokku pool peotäit laborist leitud !meremolluskikartulikrõpse! ja ühe suhkru ja piimapulbriga tee, kerinud oma külmetavad jäsemed lillasse ülipehmesse hommikumantlisse ja keset voodit maha istunud, oli konbini'st võetud oranži-rohelisekirju kõrvitsamoosiga saiake ikka väga ja väga lohutav nähtus.

TBC igatahes.

Cheers,

Hedi

Edit: Sain täna kõne firmast E. Taheti teada, miks ma ikkagi neile nädalavahetusel helistasin, teatati, et parooli ja ID oleksin pidanud saama nädal tagasi sms'iga firmast B (mida muidugi saanud ei ole) ja imestati tükk aega selle üle, et miks ja kustkohast neljapäeval ikkagi tullakse ja mida tegema. (Ühtlasi pean varsti enesele nende firmade ja tähiste kohta spikri tegema vist... ja need on ainult need asjasse segatud firmad, kes mulle lõpptarbijana välja paistavad... lausabsurdus.)

Edit 2: Peale veel mõningaid telefonikõnesid ilmuti tõepoolest kokku lepitud ajal ukse taha, et tuleme nüüd teile netti setuppima, andke oma password ja ID... Sain peaaegu hüsteerilised naerukrambid. Ei aga vähemasti sellel tegelasel oli võimekus need mulle välja uurida (peale järekordseid kõnesid, mingite smside ja linkide lisatasude eest edasi-tagasi saatmisi jne), peale mille saamist kulus umbes täpselt kaks minutit, et lehel, kuhu ma ise enne teda jõudnud olin, sisse logida, paar klikki teha ja tõdeda, et ongi korras. See visiit läks mulle ekstra 100EUR'i ringis maksma, tuleb ka ära mainida... *paluks siia pead vastu seina peksvat FB Tuzki't ette kujutada...