Kartul on kunagi kallale tulnud? Mulle nüüd on. Ehk siis üritus praekartuleid valmistada muutus äärmiselt omapäraseks, kui avastasin, et külmkapist võetud kartulitest on paar tükki täiesti pehmed. Asja uurimiseks üritasin ühte neist pooleks murda (tavapärane küünega pisike naks sisse metoodika, kui mingeid juurikaid kunagi murda tarvis), mille peale sein, kraanikauss, põrand ja mina kiirelt mingi kahtlase kartulivedelikuga kaetud saime... hakkasin just mõtlema, et lage ei kontrollinudki, tuleb see viga vist parandada, surve oli ikka korralik. Igatahes hea oli, et palavale ilmale kohaselt kõik kehakatted parajasti eemaldatud olid. Peale sellest lagast vabanemist lõi muidugi teadlane välja ja üritasin teise pehmestunud kartuliga eksperimenti korrata... kordus küll, kerge facepalm. Kartulite agressiivsuse põhjust seletada ei oska, kuigi kardetavasti on see kuidagi seotud Jp külmkappide kombega minu juurikaid ja mune läbi külmutada. :/
Mochid ja jäätis ja šokolaad nii eraldi kui koosvõetuna on alati positiivse kogemuse jätnud. Kuni mõned päevad tagasi šokolaadimochijäätise kasuks otsustasin. Ei soovita mitte.
Kuna M ja K oma Jaapanireisist mõned päevad ka Kyoto jaoks reserveerisid, otsustasin neile muidugi kiirkorras võimalikult palju siinset kulinaariat tutvustada. Esimene kaiten sushi plaan kukkus küll kolinaga läbi, kuna ootejärjekord tund aega ei olnud just kõikse ahvatlevam pakkumine, aga selle asemele improviseeritud coco curry oma kümnete toidu tuunimise variantidega võeti vist ka kenasti vastu. Jätkuks karaokesse sisse smuugeldatud umeshu ning mõni päev hiljem korralik ramen ja kultuuri teisest otsast kiirülevaade konbinitoitudest. Oh ja sinna vahele jäi muidugi veel ka kiire Nishiki turu marineeritud kraami maitsmise tuur ning Ninja-restorani välisküljelt avastatud üüüüüliaeglaselt valminud mustad custardicrepid küpsisshurikenidega. Viimase õhtu Rock Bar ING aga pakkus vahva segu jaapanlastest ja venelastest, edamame'st ja supertugevatest küüslaugufriikatest, Sapporo'st, mingist väga halvast Okinawa alkoholist ja võimalusest igavesest ajast igavesti kõige oma kaabuga Du Hast'i lauldes nii mõnessegi telefoni videolindistatud saada.
Ahjaa. Arusaam, et info levikul ja päritolul ei ole ikka mitte mingit piiri, jõudis ka vahepeal kohale, kui of all places sellest videost teada sain, et on olemas geenialleel, mis muudab koriandri seebimaitseliseks. Yup, see on mul olemas igatahes (*mälupildid ja õudusevõdinad paar aastat tagasi mingis Telliskivi loomelinnaku söögikohas tellitud nõudepesuvahendiramenist). Ja närimishäälte häirivuse geneetiline determinism... Oioi, A, ma vist võlgnen sulle vabanduse - ikka väga pikalt arvanud, et see oli liialdus.
Kapsalistes sisalduva sinepiõli väljakannatamatult kibedaks tegeva geeni ja footilise aevastamise kohta teadsin juba varem, et öeldud oleks. Igatahes tahaks ka nüüd DNA testi teha.
Cheers,
Hedi
