Paariteistkümneaastane plika asetab klassi jooksmisest hingeldades lauanurgale äsja koolisööklas pika sabas seismise peale mõned sekundid enne koolikella helisemist kätte saadud valge glasuuriga suure pontšiku. Kuidagi rändab see sealt kõige kilekotiga põrandale, kus seda tabab tüsedusele kalduva klassiõe varvas, saadetud sõnadest, mis vihjamas sellele, et kui nende pontšikute söömist ei lõpeta, ... . Siis mis? Ei mäleta. Küll aga on sõnasõnalt meeles vastus: "Saa palun aru, ma ei ole nagu sina!!"
Ehk siis hakkasin mõnda aega tagasi üles kerkinud teema valguses uuesti vaatama oma blogipostitusi, mis viimasel ajal kuidagi eriti "seda ei söö, toda ka mitte" kaldega olema kipuvad. Sest tõesti, niipea, kui temaatika sellele läheb, on mingi sisemine refleks püsti karata ja käte-jalgadega vastu põtkides kisama pista, et "Ei, ma ei ole anorektik!" Impulss, mille põhjustest ise päris hästi aru ei saa, sest väga ilmselgelt pole ma seda iial olnud, miks end siis pidevalt nö süüdistuste eest kaitsma peaksin? Jah, lääne!maailma standardite kohaselt jääb vöökoht alla keskmise; jah, juba nii palju aastaid, kui mäletan, ei ole kehakaal 50-54 piiridest väljapoole kõikunud; jah, ribid paistavad, kui nägemist takistavad riided eemaldada, ja mõned kumerused võiksid juures olla; jah, võib juhtuda, et minu portsud on kõrvalistujatega võrreldes väiksemad (samas kogemus näitab, et näiteks yakiniku või sweets paradise' tabehoodais olen võimeline väga sujuvalt inimesi laua alla sööma); jah, kui on ilmselge, et kaalu mittemuutumine on tingitud lihasmassi asendumisest millegi muuga (sest pole juba mitmendat aastat mitte mingisugust trenni teinud), siis virisen; ja jah, kui valel ajal või vale koguse või vale asja söömise peale kõht punnis ja raske olla, siis virisen kah, olgu väljastpoolt midagi näha või ei.
See kõik aga ei anna aga mitte kellelegi, kordan MITTE kellelegi õigust ei oma kadedust, muret ega mingit muud emotsiooni minu toitumisharjumuste kohapealt välja elada võtmes, et "Miks sa midagi ei söö?" "Jälle sa oled kõhnemaks läinud." või mis kõige hullem "Ega sa anorektik ei ole." No vot ei ole, ja 'ühte eritusviisi liigikaaslastega võrreldes lisaks' (boonuspunktid neile, kes tsitaadi ära tunnevad) mul ka ei ole. Küll aga on küllaltki aktiivne metabolism, energiakulukas mõtte- ja eluviis ja võime oma keha aeg-ajalt ka kuulata või puhuti (eelmainit suurte koguste korraga söömised) sellega kokkulepetele jõuda.
Niiet paluks nüüd tähelepanu korraks kõige selle eelkõige ülekaalulistele mõeldes konstrueeritud "kehakaalu üle ei tohi inimesi hinnata" ja tõeliste ravimist vajavate vaimsete haiguste nagu anoreksia või buliimia pealt pöörata täiesti tervetele keskpärastele inimestele, kes ometi samamoodi selle temaatika ja kaasnevate kommentaaride all kannatavad. Sest antagu andeks, P ja A, aga tõsine lapsepõlvetrauma seostub mul teie tegevuse ja suhtumisega küll. Ehk selle asja siia üles kirjutamine võimaldab nüüd ajul lõpuks vastikutest seni alal hoitud seikadest lahti lasta ja iseenda nooremat varianti uuesti uskuma jääda, et üks inimene ei ole ega pea olema, nagu teine.
Sarjast õpime iseendaga elama ja maailmaga rääkima. Paneb punkti ja läheb sööb päeva viienda moosi JA võiga saia.
Cheers,
Hedi
Edit: kui üritasin selgeks saada, kas õige on anorektik või anoreksik, hüppas ühena esimestest otsingutulemustest välja selline thread, rohkem google't puutuda ei tahtnud sel teemal. Minu tugevatundelised head soovid sealkirjutaja aadressil igatahes, et tal jaguks meelekindlust mitte üha paksenevas maailmas sellest jurast pikaajalisi komplekse saada.
