Äratuskella tüütu helin sombusel varahommikul, kuidagimoodi vannituppa zombitsemine, värske õhu nimel kraanikausi kohal oleva lükandpeegli/akna avamine (mis muuseas liigub selle tegevuse käigus suvalisse kohta akna ette ehitatud seina tagant elutuppa, voodi kohale, mis esimesel siinviibimise päeval katki istutud sai), karjatus, sest keegi on jälle kraani duširežiimi peale jätnud ja said just sahmaka külma vett selga ja vahidki hambahari suunurgast tolgendamas ülimadalatesse pilvedesse kaduva Namsan Toweriga tõtt. Ehk siis asukoht: Seoul, kuhu sattusime, kuna K meid sisuliselt vastuargumente kuulamata Kansaist kaasa pakkis. Päevaplaan: õppida Ome Cooking Lab'i nimelises ettevõttes Korea kokkamise alustõdesid, et tasakaalu selle reisi kahe põhitegevuse vahel (söömine ja magamine nimelt) ikka säilitada.
Hotellikoridorist rabatud viimased paar röstsaia või ja moosiga kinni pistetud, mõned choco-pie'd seatsamast kotti topitud, välja ja metroosse, mis meid mõne ümberistumisega (ja hilinedes) viib jaama, kus neli 'kursusele' reganud välismaalast ning õpetaja juba ootavad. Vihmavarjudega haneritta ja liigume piirkonda, mis lõhnab nagu Snape'i koobas ja näeb välja, nagu oleks siia kiletatud räämas lettidele reaalelus kokku kuhjatud 'all potion ingredients from every game ever made'. Peatume oma teejuhi tuttava vanapapi leti ees. Pakutakse mingit kergelt tõrvamaitselist 'raviteed', mille koostist ei oska isegi kaudselt arvama hakata (kui enda oma alla suudan neelata, õnnistatakse mind kõrvalt veel ühe topsitäiega), ja küpsetatud maisiga, millest targu loobun. See katsumus üle elatud suundume kuskile kangialusesse, kus vedelevate kalosside, kaltsuvaipade ja vihmavarjude kohal on kõige veidramatest juppidest kokku pandud... katuseks oleks seda raske nimetada, aga varjualune, ütleme siis nii. Kogu asja kirjeldamiseks sobib kõige paremini vast sõna dilapidated. Vildakast poolavatud kunagi musta värviga kaetud olnud uksest sisse, kus ootavad hunnikus tumepunased põlled, madalalaeline kööginurk, lauale laotud igaüks-eri-sorti kaussidesse-korvidesse täna kasutusse minevad juurikad, mereannid jm. Vaat ka vasakule, kus nõusid peseb tüsedusele kalduv korealane, kes väga kiirelt "best husband ever"'iks ristitud sai. Põhimõtteliselt tegeles terve aja meie tagant koristamisega, aga kui midagi juurde/vaja läks, jõudis asjaga kohale enne, kui meie juhendaja seda küsidagi jõudis... respect kerge muretooniga, et ega tuhvlialusus liiale ei lähe seal suhtes.
Kokkamine ise kulges juhendamise järgi kordamööda asju lõikudes-segades-praadides-keerates, küpsetamine toimus sealsamas keset lauda ning üldmuljena võiks öelda, et kõik nö kodused toidud koreas sisaldavad: sojakastet, seesamiõli, küüslauku, tšillipulbrit, punase pipra pastat ja mett. Ehk et maitsete varieeruvusega just väga ei hiilanud see kogemus. Valmistasime-sõime: kartulipannkook (8/10), kalapuljongil baseeruv bean paste stew (4/10), mereannipannkook (jäi minust puutumata), nektariini ja mingi sibulalaadse rohelise kasvu salat (6/10), vürtsikas seabulgogi (6/10), magusmahe seabulgogi (9/10), tsukiinipannkoogikesed (9/10), uroncha (5/10), riis nasu ja maisiteradega (7/10).
Sellega hakkama saanud, otsisime oma kingad hunnikust uuesti välja ja suundusime riburada pidi kohalikule turule, mille lähedusest andis juba jupp aega enne selle nägemist märku täiesti kirjeldamatu... tahaks siia kirjutada, et hais, aga õige mitme aasta jooksul välja kujundatud Pavlovi refleksina asendan selle sõnaga lõhn. Igatahes jõudsin ikka päris mitu korda mõelda, et kas kohalikud on oma lõhnatundlikuse koos maitsepungadega vürtsist toitu süües välja kõrvetanud või siis tõesti harjub kõigega. Huvitav, kas välismaalased tunnevad meie turgudel sama?
Turu näol oli tegu meeletu (ühest otsast teise pool tundi, kui mälu ei peta) osaliselt kaetud kitsaste tänavate võrgustikuga, kus paremaid päevi näinud lettidel täielike absurduste (nagu koerajalad kõige käppade ja küünistega ja kõikvõimalikud prussakad) kõrval olid peamisteks müügiartikliteks meeletud küüslaugupundid, värske roheline kraam, meetrise diameetriga savipottidest müüdav seitset sorti (tegelikult ilmselt rohkem) misopasta ja teist samapalju sorte punase pipra pastat ehk gochujangi. Lisaks esinesid siin-seal Jaapaniga (ja ilmselt Eestiga ka, aga olen juba nii pikalt eemal olnud, et ei suuda enam peas automaatvõrdlusi teha) võrreldes superodavad pähklid ja kuivatatud jujuba-viljad (Prof R. õpetas korra ka selle asja maakeelse nime selgeks, aga no mälumälukene...). Sekka mõni veidraid kohalikke snäkke-maiustusi müüv lett, kust üht-teist ka kaasa ostetud sai. Kõige silmapaistvamad olid minu jaoks aga kõigis vikerkaarevärvides eri suurustes kilepakendites pulbreid müüvad putkad, kust midagi soetada tahtes ikka väga-väga kindel pead olema, millega tegu, kuna läbisegi vedelesid nii riidevärvid, puhastusvahendid kui toidukraam.
Kokkuvõttes kogemust täie raha eest (ütleks, kui K välja räägiks, palju see nali tegelikult maksma läks...)
Cheers,
Hedi
Edit: Nagu K meelde tuletas äsja, viidi kõik meie 'valmistatud' toidud kõigepealt seina taha kööki, kust need siis söögiajaks uuesti välja tulid, mis pani kõvasti kahtlustama, et ega meie kraami lihtsalt minema visatud ja see superhusband seal igaks juhuks ise seda toitu valmis ei teinud, mida lõpuks kõik koos sõime.
Edit: Nagu K meelde tuletas äsja, viidi kõik meie 'valmistatud' toidud kõigepealt seina taha kööki, kust need siis söögiajaks uuesti välja tulid, mis pani kõvasti kahtlustama, et ega meie kraami lihtsalt minema visatud ja see superhusband seal igaks juhuks ise seda toitu valmis ei teinud, mida lõpuks kõik koos sõime.
