Olen vist ikka pooleldi mingi silikaadil põhinev troll. Ei, mitte see anonüümset kommenteerijat tüüpi, vaid selline, kel aju külmas kiiremini toimima hakkab. Sest siin on nüüd igatahes külm (akna taga 7-8 kraadi, endiselt kõvasti kõrgem õhuniiskus, kui kellelegi kasulik on, ja ehitised, mis soojustusest midagi ei tea), mis on paari päris huvitava lahenduseni viinud alates laboris asjade kirjaklambrite, kaablivitsade ja teibi abil tuunimisest (ja näod, millega mind mingi asja kahe väikse liigutusega kõigile mugavaks tegemise peale vaadatakse, räägivad siinse mõtlemise karbistumisest terveid romaane) ja lõpetades sellega, et istun viimasel ajal kodus laua taga, toidupott või teekann varvaste vahel.
Jutt algusest ja korralikult kulgeb niimoodi, et keetsin enesele õhtusöögiks paar muna (oi juudas, kui head on soolaga keedumunad, kui ammmmmu enam meelde tulnud ei ole, et selline asi eksisteerib... eriti kui neid täiendada kodunt saadetud rukkikuivikute ja omaenese rõdul kasvanud salatilehtedega). Pott on aga ülemäära suur ja vett, mida kuumaks ajada, palju. Ja kohe kuidagi ei raatsinud seda kulutatud energiat lihtsalt kraanist alla valada. Varbad niikuinii alalõpmata jääpuriklikud, selge, pott kolis laua alla. Lisaks oli üks esimesi asju, mis uude korterisse soetatud sai, metallist elektriline keedukann, mis muidugi minu lakkamatu teejoomise tõttu alalõpmata kuum on ja seda soojust päris kenasti külmadele jäsemetele edastama on nõus. Lisaboonusena juhtub vahel, kui õigel hetkel õige pala playlistist tuleb, et teekannuga paar tantsutiiru tehtud saab. Suppose I am mad, bonkers, completely off my head... ;)
Muideks, rukkikama jogurti ja apelsinimoosiga on päris hea kombinatsioon.
Cheers,
Hedi
