Riisikeetja võib küll üks igavesti imetabane masin olla, aga katsetamist vajab kõvasti, enne kui asjad normaalselt välja tulema hakkavad, nagu tunnistab minu tänane eksperiment selles udon-nuudleid valmistada... No idee poolest oli tegu siiski veel toiduga, aga vaevu.
Ühtlasi on väga veider tunne pesemisel kraanikaussi pillatud poolt potti makarone vaadata ja meenutada, kuidas pool tundi varem prügikotti vahetades kõhklus tekkis, et ei tohiks veel vahetada, pillan ju pasta maha ja pean tolle ka kohe ära viskama. Tunne, mida muidugi ignoreerisin, sest whoever does that, ehk et prügikott sai siiski välja visatud, enesele 'lõpeta see haiglane muretsemine' teatatud ja kogu asi hetkega unustatud.. no järgmiseks pooleks tunniks, see tähendab.
Mille valguses on veel tera ebakindlam olla temaatikal, mis mind täna pool ööd üleval hoidis. Nimelt helises laupäeva õhtul seitsme paiku uksekell-telefon. Toru tõstes tervitas mind jaapanikeelne jutt, mis ka siis mõistetavaks ei muutunud, kui seda kolmandat korda korrata palusin. Kui seepeale lihtsalt alumise ukse lahti tegin, saabus mulle ukse taha pealtnäha (kuigi jaapanlaste puhul ei saa iial kindel olla) kahekümnendates kingade ja viigipükstega tüüp. Teatas, et on internetifirmast (firma nime ma end kuulnud olevat ei mäleta igatahes) ja kukkus küsima, et kes ikka on minu provider ja mis firma ja mis pakett ja palju ma selle eest maksan. Nagu eelnev internetipostitus selgitama pidanuks, ei ole ma kõige selle kohapealt just eriti kindel, niiet teda mingiks müügimeheks pidades kordasin neid nimesid, mida ta mulle välja pakkus, mida kuulnud olin, ja teatasin selle summa, mille reaalselt interneti tööle panekul maksnud olin. Oh, vahele ka, et kogu suhtlus käis nii, et tema tippis oma jutu mingisse telefoni automaattõlkijasse, mina vastasin oma lihtsas jaapani keeles. Arusaamist, et mida tegelane tahab, sellest küll ei tekkinud. Igatahes küsis ta mingil hetkel mu lepingut näha, mille peale taipasin küsida, et oleks ta nii kena, näitaks mingit isikutunnistust vmt ka mulle. Selle peale koogiti tagataskust välja selline konverentsikaelakaardiplastiktasku, kus sees paberlipakas, mille valmis tippimine ja välja printimine kokku umbes 2 minutit aega võtaks. Ei, ei olnud just usaldustäratav. Jätsin ta sinna ukse taha ootama (tänan, ei soovi oma esikusse lubada kedagi, kelle tulekust mind eelnevalt informeeritud ei ole... sest olid varasemad läbielamised, mis nad olid, igatahes teatati mulle ette, kui keegi siia tulema pidi) ja otsisin mingi paberi neist sajast välja. Lappas korraks läbi, vist leidmata, mida otsis, ja üritas edasi selgitada. Sain lõpuks aru niipalju, et tahab, et ma praeguse mitme eri firma asemel ühe firma peale läheks, et siis tuleb odavam (kusjuures rääkis, et odavam kui 9000 ehk suht suvaline summa, mille talle ennist välja käinud olin), et ruutereid ja masinavärki vahetama ei pea, teeme aga lepingu. :/
Edasi-tagasi see arusaamatu suhtlus siis käis, mina nõudsin, et miks seda kõike kaks nädalat tagasi ei tehtud, kui algse lepingu sõlmimine oli, tema näitab mulle tagurpidi mapi vahelt mingit voldikut, et ikka näe, odavamaks läheb, aga et ega kui ma ei taha, ega siis ei pea. Mingil hetkel teatasin, et ma tahaks, et mõni jaapani sõber siia tuleks ja selgitaks, mis toimub, aga et praegu ei saa, tulgu esmaspäeval tagasi, mul homme tegemist. Tema vastu, et ei saa, ta läheb koju Osakasse... Wait what? On see su töö või ei ole, sest kui on, siis tuled sa siia tagasi ju. Mida ma talle ka ütlesin. Jnejne. Lõpuks olin nii nõutu, et helistasin R'le, et ütle, mida imeasja ma tegema pean. Toimisin juhiste kohaselt, keeldusin millelelegi alla kirjutamast ja nõudsin, et teen lepingust pildi, lasen ära tõlkida ja siis tulge palun tagasi. Tema oma kausta vahel mingeid rohelisi blankette näperdades ikka, et ei saa ja ei saa. Lõpuks peale poolt tundi sisuliselt käratasin, et see kõik on liiga keeruline, Jaapani süsteem on lollus, las jääda siis kallim pakett või firma võimisiganes ja panin ukse nina ees kinni.
Jaaaaaaa siis läks peas lahti: kas see oli nüüd reaalne pakkumine reaalsest firmast (sest see on Jaapan, siin ei oleks selline asi sugugi mõeldamatu) ja ma idioot maksan nüüd palju rohkem, kui peaks, lisaks solvasin kindlasti firma au ja nüüd mind pannakse mingisse musta nimekirja vmt (mis oleks ausalt-öelda paremuselt teine variant, mille välja suudan mõelda); või on tegu mingi petuskeemiga aga kuna kuskile alla ei kirjutanud, ehk loobuvad ja pääsesingi puhtalt (parim variant); või oli tegu mingi kaardistamisega ja mu korter tehakse lihtsalt tühjaks järgmisel hetkel (totaalne paanika); või oli neil vaja ainult majja pääseda ja sel ajal, kui üks minuga tegeles, tehti kellegi teise korter tühjaks (umbes sama halb variant, sest kuigi hetkel pääsesin, kui juba kellegi teise oma, siis miks mitte järgmisel hetkel ka minu oma, ei egoism ruulib ikka); jnejne. Aju on üks rõvedalt haavatav asi, tuleb ikka ja jälle tõdeda.
Noh, hommikuni sain kuidagi, ka laboris sai kiirelt tunnikeseks hädaabielektrit sisse lülitamas käidud (ja see on juba hoopis teine jutt), kuigi peab tunnistama, et läpaka, kui oma oluliseima omandi, tassisin ilma igasuguse kasutamiskavatsuseta kaasa. Kui päeval taas uksekell helises, mõtlesin ikka pikalt, kas üldse vastata. Vastasin, oli postiljon uue health insurance kaardiga, huhhhh.
Ja siis - uksekell. Pühapäeval, ajal, kui mind eilse jutu järgi kodus olema ei pidanud. Sedapuhku oli teine tüüp, lehvitas kohe alguses samalaadse kaelakaardiga, too nii mõistis kui rääkis inglise keelt, märkis, et ega ma vist eile ikka asjast õigesti aru ei saanud, tema on internetifirmast (nimetust sealjuures ei tuvastanud taas) ja pakub mulle odavamat paketti. No nüüd märksa selgema pea ja märksa kurjema tujuga enam mõtlemist ei olnud, ladusin talle üsna äkiliselt ette, et nii see asi ei käi, et mul kogu aeg ukse taga käiakse, enne ei kirjuta ma mitte kuskile alla, kui olen lepingu enese kätte saanud või pildi teinud ja lasnud oma juristist sõbral ära tõlkida, antagu palun siia, sest kui ma lugeda ei saa, ei tea, kas tegu on legaalse asjaga või mitte. Selle peale lehvitati mulle jälle mingi summasid mainiva bukletiga, et see variant on märksa odavam, mille peale tüübile järgmise valingu andsin teemal, et tegu ei ole lepinguga, mida ma näha nõuan, esiteks, teiseks kuna ma paar nädalat tagasi alles lepingu sõlmisin, ei tea ma ise ka, palju mu kuutasu on, kuidas kuradi moodi sina seda teada saad, et uus pakett odavam on, (eriti kuna ei eilsel ega tänasel tüübil väidetavalt mitte mingit aimu ei olnud, et mis firmadega mul lepingud on jmt). Siis tuli, et olgu-olgu, paneb mulle selle bukleti ja lepingu postkasti. Mismõttes postkasti, ma seisan sust meetri kaugusel, anna siia. Ei saa, ei saa, ma pean selleks auto juures ära käima. Selge, aitäh ja head aega, kontrollin pärast postkasti. See oli nüüdseks siis viis+ tundi tagasi... on ikka kaugele parkinud oma auto, peaks mainima.
Niisiis, kas tegu on eriliselt lollaka ja aeglase asjaajamisega? Erinevate firmade mitte just kõige läbipaistvama konkurentsiga? Või üritavad lihtsalt kergemeelseid alt tõmmata, näiteks uut lepingut sõlmima ja sellega eelmise lepingu canceldustasusid maksma (sel juhul ma pole päris kindel, kas välismaalane on õige valik või ei, kui arvestada, et ei, aru küll ei saa millestki, millele varem alla olen kirjutanud, samas üks kõik kust mujalt tulnul on teadlikkus kuritegeliku tegevuse olemasolust kõrgem, kui keskmisel jaapanlasel)? Või ongi täiesti tühine leping, et mingil hetkel hakkavad arved topelt tulema? Või see eelkirjeldatud majja-korterisse pääsu saamise skeem ja internetijutt on lihtsalt cover kontrollimaks, kes millal kodus on?
Ühesõnaga, kui ma jäljetult kaon, olen ilmselt mingi kohaliku internetimaffia ohvriks langenud. Oma väärtuslikumat kraami otsustasin aga kaasas kanda ja rõduust korralikult lukustama hakata. Oehh.. kuigi lihtsamat asja, kui jaapani korteritesse sisse murdmist on keeruline ette kujutada.
Anticheers,
Hedi
Edit:
Peale eelnevast tingitud täispaanikas veedetud poolt nädalat (no tasemel, et pirakas kööginuga voodi kõrval ja tulekud-minekud võimalikult kaootilistel kellaaegadel ööpäevläbi) rahunesin enamvähem maha ja hakkasin lootma, et kuna postkasti mingisuguseid dokumente tulnud ei ole, on juraga ühel pool.
Nojah... nädal hiljem, laupäeval poole üheksa paiku taas uksekell. Peaaegu oleks selle karbikese seinalt rabanud ja aknast alla visanud... aga no kes neid trahve ikka maksta tahab. Võtsin hoopis vastu, toimetasin noa padja alt ukse kõrvale, keerasin toast tuled maha ja lasin järjekordsel internetitüübil üles ukse taha tulla. See paraku jälle inglise keelt ei mõiganud, aga nii hästi-halvasti, kui suutsin, kurjustasin ta läbi (sest nüüdseks oli igatahes draakon platsis, mis krdi elukvaliteedi rikkumine siin käib...), seletasin seitsmendat korda, mis teema on ja et paluks mulle see leping tõlkimiseks. Kui oma kaustaga lehvitama hakkas, rabasin selle põhimõtteliselt käest, lõin tal nina ees ukse kinni ja keerasin lukku. Kena oleks, kui tal selle käitumise peale ka mingi kahtluse või hirmuvärin läbi oleks käinud. Kaust oli igatahes huvitav - hulk puhast koopiapaberit, ÜKS tühi ja üks täidetud koopia sellest nö registreerimisankeedist, mõned pastakaga sikerdatud skeemid sellest, kuidas hind ikka kõvasti alla läheb, kui selle milleiganesega ühineda ja siis terve posu lehti, mis tihedalt käsitsi inimeste nimesid, aadresse ja kodusoleku kellaaegu täis kirjutatud... Noh, fotografeeritud see sisu igatahes sai (kuigi peab tunnistama, et need kontaktandmetega lehed jätsin vahele.. tagantjärgi tarkusena oleks selle, mil minu kontaktid peal, üles otsima ja kõrvale toimetama pidanud ilmselt...), ukse vahelt andsin tüübile kausta tagasi ja teatasin, et mul läheb nüüd aega, et seda tõlkida. Küsimuse peale, et kas ta võib siis tagasi tulla, laiutasin käsi (ei tea tegelikult, kas siin maal seda žesti samamoodi mõistetakse) ja lõin talle taas ukse näkku.. piltlikult öeldes muidugi.
Noh.. mõne aja pärast väliskoridoris kobistamist kuuldes võtsin igatahes oma turvatunnet tekitava köögitarbe taas ligi ja läksin vaatama. Sama vend, sedapuhku mu naabri ukse taga (too oli kus juures isegi mitte ukse peal, vaid uksest väljas ootamas. kangesti oleks seda juttu kuulda tahtnud, aga mõlemad vahtisid mind mitte vähe üllatunult, seega tõmbusin tagasi ja mõtlesin, et las läheb kõik oma teed...
Idee poolest tahan need pildistatud lehed ära tõlkida (lasta) küll, kuigi suhteliselt kindlalt mingeid lepinguid ümber tegema hakata ei kavatse. Aaaga, kus mul selle asjaga kiiret.. käige aga käige veel paar korda ja raisake oma aega... sest praeguseks on ikkagi tunne, et tegu on lihtsalt välismaalaste osas väga ebapädevate müügimeestega. ... Loodetavasti...
Edit:
Peale eelnevast tingitud täispaanikas veedetud poolt nädalat (no tasemel, et pirakas kööginuga voodi kõrval ja tulekud-minekud võimalikult kaootilistel kellaaegadel ööpäevläbi) rahunesin enamvähem maha ja hakkasin lootma, et kuna postkasti mingisuguseid dokumente tulnud ei ole, on juraga ühel pool.
Nojah... nädal hiljem, laupäeval poole üheksa paiku taas uksekell. Peaaegu oleks selle karbikese seinalt rabanud ja aknast alla visanud... aga no kes neid trahve ikka maksta tahab. Võtsin hoopis vastu, toimetasin noa padja alt ukse kõrvale, keerasin toast tuled maha ja lasin järjekordsel internetitüübil üles ukse taha tulla. See paraku jälle inglise keelt ei mõiganud, aga nii hästi-halvasti, kui suutsin, kurjustasin ta läbi (sest nüüdseks oli igatahes draakon platsis, mis krdi elukvaliteedi rikkumine siin käib...), seletasin seitsmendat korda, mis teema on ja et paluks mulle see leping tõlkimiseks. Kui oma kaustaga lehvitama hakkas, rabasin selle põhimõtteliselt käest, lõin tal nina ees ukse kinni ja keerasin lukku. Kena oleks, kui tal selle käitumise peale ka mingi kahtluse või hirmuvärin läbi oleks käinud. Kaust oli igatahes huvitav - hulk puhast koopiapaberit, ÜKS tühi ja üks täidetud koopia sellest nö registreerimisankeedist, mõned pastakaga sikerdatud skeemid sellest, kuidas hind ikka kõvasti alla läheb, kui selle milleiganesega ühineda ja siis terve posu lehti, mis tihedalt käsitsi inimeste nimesid, aadresse ja kodusoleku kellaaegu täis kirjutatud... Noh, fotografeeritud see sisu igatahes sai (kuigi peab tunnistama, et need kontaktandmetega lehed jätsin vahele.. tagantjärgi tarkusena oleks selle, mil minu kontaktid peal, üles otsima ja kõrvale toimetama pidanud ilmselt...), ukse vahelt andsin tüübile kausta tagasi ja teatasin, et mul läheb nüüd aega, et seda tõlkida. Küsimuse peale, et kas ta võib siis tagasi tulla, laiutasin käsi (ei tea tegelikult, kas siin maal seda žesti samamoodi mõistetakse) ja lõin talle taas ukse näkku.. piltlikult öeldes muidugi.
Noh.. mõne aja pärast väliskoridoris kobistamist kuuldes võtsin igatahes oma turvatunnet tekitava köögitarbe taas ligi ja läksin vaatama. Sama vend, sedapuhku mu naabri ukse taga (too oli kus juures isegi mitte ukse peal, vaid uksest väljas ootamas. kangesti oleks seda juttu kuulda tahtnud, aga mõlemad vahtisid mind mitte vähe üllatunult, seega tõmbusin tagasi ja mõtlesin, et las läheb kõik oma teed...
Idee poolest tahan need pildistatud lehed ära tõlkida (lasta) küll, kuigi suhteliselt kindlalt mingeid lepinguid ümber tegema hakata ei kavatse. Aaaga, kus mul selle asjaga kiiret.. käige aga käige veel paar korda ja raisake oma aega... sest praeguseks on ikkagi tunne, et tegu on lihtsalt välismaalaste osas väga ebapädevate müügimeestega. ... Loodetavasti...
