Aeg kujutlusvõime sajaga tööle panna.
Pöörad roostes raudväravate vahelt betoonmüüriga ümbritsetud õuele, kus sadu erinevas lagunemisastmes rattaid. Kõik vähemkäidavad kohad on metsikusse taimestikku kasvanud. Neljakorruselist sünge välimusega betoonhoonet mahendab ukse kohale riputatud õigemitmeruutmeetrine värviline silt ja valgustatud puitterrass võrkkiikede ja diivanitega... astud sisse, ukse kõrval igaüks-eri-ooperist mööblitükkidel vedeleb hunnikutes kitarre, trumme jmt ja neid mängivaid inimesi, kõrvalruumi põrand on täis 4ruutmeetriseid poolikuid joonistusi. Seinad ja laed kaetud plakatite või nende kleepimisjärgedega, tagumises ruumis suurte puitkastitäite meisterdamisvahendite kõrval riiulitäied mootorratturikiivreid, millega kaasneb seletus, et kui järjekordne politsereid saabuma peaks, kasutatakse neid toonitud visiire isikute varjamiseks... Suur saal nõukaaegsete välimusega laudade ja toolide virrvarris on täis rahvast: kes mängib pokkerit, kes sööb seinasäärsest kapist võetud kandikuõhtusööki, kes korraldab mingit poliitilise suunitlusega koosolekut, kes tinistab kitarri, kes õpib...
Tegu on Kyoto ehk kuulsaima ühikaga: nimeks Kumano, 400+ püsielanikku, 3 tiiba, 4/5 korrust, mõnel toal on ukse asemel riidest kardin, pooled seinad paistavad läbi, kõike ühendavad jumal teab mida täis kleebitud ja topitud (ja see on Jaapan... siin on KÕIKE) kiitsakad koridorid, pooled aknaklaasid puudu. Teise korruse koridoriaknast saab otse söökla katusele, paar korrust ülevalpoolt maja katusele, sealt edasi mingi veetorni otsa, maja taga tiik... ei ühtegi lollust, et võõrad ei võiks välisuksest siseneda (nagu NishiWaseda ühikas) ega korruste soo põhjal keelustamist (nagu Satsuki ühikas), ei ühtegi valvurit...
Ühesõnaga reede õhtut meeldivalt laboris veetes D'lt saadud küllaltki krüptilist sõnumit (sisuks kell see-ja-too ja kaardilink) saades ma sellist kohta küll ei oodanud, tuleb tunnistada. Kohale end igatahes veensin, vaikselt tilkus juurde nii vanu tuttavaid kui uusi nägusid ja selgus, et toimub French Fry Party, hosted by an actual Frenchman. Ehk siis 11+(3) inimest, paar tabletop gaasipõletit, kaks hiigelpotti, 4,5 liitrit toiduõli ja meeletu kogus kartuleid, seeni, kõrvitsat, sibulat, maitseained, kastmed, kana ja kausitäis tainast tempura tarbeks. Peale seda, kui üks potitäis õli õhku lennanud oli, õppisin kiirelt asjade friteerimise ja tempura valmistamise selgeks, võtsin järgmiseks paariks tunniks kokkamise üle, sain hüüdnimeks Kapten Hedi. Lisaks selgus, et keeva õli pritsmetele on mu käed igatahes impervious (eesti keeles.. ee.. ee..) ja selle koguse rasva peale, mis kätesse määritud sai, pole nüüd vist tükk aega kätekreemi tarvis. Igatahes imestan, et siseorganid selle õlipeo lõpuks juba mässu ei korraldanud, aga õige mitu kuud elueast võtab sellise kraami söömine küll maha vist, eriti kui arvestada, et algselt kasutusse läinud 4,5 liitrist õlist jäi lõpuks järgi 1,5 (jah, mõõtsime), mis tähendab, et...
Lähen kapsadieedile.
Cheers,
Hedi
