Halloween on turvaliselt seljataga ja suund Christmas Cake'le ja Kentuky Fried Chicken'ile (esimene jõulunänn muuseas ilmus poodidesse enne! oktoobri! lõppu... facepalm), aga...
Jaapani kabocha võib supersuurepäraselt maitsta, aga kõrvitsast see vist ikka tehtud ei ole (makes perfect sense tegelikult, kes enne kuulnud on, et kõrvits hea on... no olgu, olgu, S'i ja L'i püreesupid on täitsa maitsvad isegi), kui arvestada, et asi on nii kõva, et mu köök pea kunagi nii läbustatud pole olnud, kui eile peale ühe prepareerimist. Suur (ja hiljuti teritatud) nuga põhimõtteliselt peale ei hakanud; mingil hetkel leidis poolprepareeritud veerandik, et hea idee oleks lendu minna (kujutage nüüd ette ühte libedat, vingerdavat ja igale poole oranži plöga jätvat kala, keda mööda köögicounterit ja kraanikaussi ja seal olevat mustade nõude hunnikut ja põrandat taga ajan); jagu (koore maha ja viilud kätte) sain lõpuks hoopistükkis kapsalõikuriga. Seemned rändasid kordamööda põrandal või seinal vm tiire tehes muidugi läbi hulga kuumavee-sõelavannide (mitte, et see limasuse vastu suuremat aidanud oleks, aga väiksemat ikka) ja kandikule kuivama. Viiludest enesest sai aga peale õlis ja sojakastmes praadimist koos jääsalati, paprikaribade ja gomadare'ga nämmunämmu salati. Mental note: nii õhukeste viilude puhul kasuta kõrgemat kuumust ja jäta kaas pealt ära, jääb välimus esinduslikumaks.
Samas võis asi muidugi ka minus olla. Namely, kuna pühapäeva öö jäi lühikeseks aga esmaspäevases progress report seminaris tuli whatever-it-takes ärkvel püsida, kablutasin peale esimest ettekannet kohvinurka ja tavalise tee asemel tegin enesele pool tassi justnimelt seda lahustuvat jooki (no topeltkoguse suhkru ja umbes kolmekordse koguse piimapulbriga küll). Mille peale ülejäänud päeva sisuliselt tooli peal üles-alla hüpeldes veetsin. Ja kui ütlen ülejäänud päeva, siis mõtlen seda, et taipamiseni, et voodisse tuleks ka millalgi minna, jõudsin öösel ühe paiku, reaalselt sõba silmale sain vast poole kolme ajal. Ühtlasi, aitäh, naaber, kes sa oma pesu hommikul kell 6 pesema hakkad...
See muidugi viis edasi tänase kulinaarse katastroofini, sedapuhku laboris (eks ta samasugune kokkamine ole, vahel teed enesele süüa, vahel taimedele), kus kõige lihtlabasema MSspect söötme kolm korda tuksi keerasin ja otsast peale alustama pidin... thank god, et vajalikke stock-lahuseid ja pulbreid parajasti jagus.
Mis tuletab meelde, et peaks vist ise ka midagi sööma täna...
Cheers,
Hedi
