Kõrvitsatega, isegi, kui tegu on sellise 15 cm läbimõõdus tegelasega, nagu siin levinud, on säärane lugu, et ühekorraga neid nahka pista on väga keeruline. Seega improvisatsioon kõrvitsaga vol 2 kujutas endast järgnevat.
Lõigu tilluke kogus kanafileed ribadeks; puhasta paar küünt küüslauku ja lõigu ka see näpu vahel ära (sest lõikelaud sai juba mõtlematult kraanikaussi visatud ja kes seda mitu korda ikka pesta viitsib); haara kartul, löö tal silmad peast ja jupita koos koorega ära, otsi välja puhastatud aga lõikumata kabochajupp, ründa seda kapsanoaga (arvesta, et pärast on jälle pool kööki oranž, lendkõrvits tuleks uueks liigiks kuulutada...). Kogu kupatus korraga pannile nõrgale kuumusele, mingi kogus õli alla, kaas peale ja unusta ära. Kui meelde tuleb, sega ja kui kartulijupid (kui kõige suuremad ja kauaküpsevamad) sobivalt pehmed, puista peale mõnda sobivat maitseainet - seekord, kui mälu ei peta, sai kokku miksitud veidi yuzu-ponzu kastet, tilk sojakastet ning 'cajun meat' ja 'garam masala' nime all esinevad eiteamillest koosnevad segud. Ja kui kaugelt liiga tilluke pann juhtus, on kõige efektiivsem variant segamiseks muidugi toitu loopida.
Tuli meelde sellega seoses... Oh sa püha müristus, kui äge on koolisöökla woknurga kokkasid jälgida: voolav vesi, laeni käivad lahtised leegid ja töötav inimene kõik üheskoos.
Tofust ma midagi ei pea. Punkt. Ega teda väga katsetanud ole ka muidugi - korra vist valget toortofut kimchiga, mõnel juhtumil sama asja kuubikuid kuskilt kastmest või misosupist, paar korda kitsune udon'i sees leiduvat varianti, oh ja siis muidugi inarizushi ümber olev õhuõhuke kest peaks ka samast asjast tehtud olema. M'i lõppematu jutt sellest, kui hea asi see tofu ikka on, on vist siiski kuskile alateadvusesse kinnistunud, kui arvestada, et viimati poes käies täiesti asja eest teist taga ühe tofust tehtud lataka (nagu kiire googeldamine just selgitas, nimeks aburaage) kaasa tõin. Nojah, rebisin pakendi lahti, näksasin otsast, täiesti mitte millegi järgi maitseva rasvaplönniga tegu. Ära ei viska, netist retseptide otsimiseni ka ei lange (ain't nobody evah gonna be able to ask me where my adventurousness got to...), mis siis edasi. Esimene plaan seda mirin'is leotada, et pisut maitset juurde saada, kukkus läbi leotusvahendi puudumisel (kui on lahus ja lahusti ja lahustuv aine, kas siis on leotis ja leoti ja leotuv aine? ... leostuv aine see igatahes olla ei saa, too sõna on geoloogidel juba hõivatud). Seepeale lõikusin looma pisikesteks ribadeks, kupatasin kaussi, veidi sojakastet ja mett peale. W.O.W... Ja ei, ma ei mõtle siin warcrafti. Väga vau-efekt oli lihtsalt, kui seda tuunitud tofut värske riisi ja mingi kergelt vürtsise (uus sort, ei suutnudki aru saada, millest koosneb) furikake'ga segada.
Cheers,
Hedi
