Matchamaitsetiir

Taas eelmise postituse järjest alustades sain vahepeal teada, et neid kõrvitsaid ei kooritagi. Keedetakse-aurutatakse-praetakse-süüakse koos koorega ja kui terviku lõikamine seemnete eemaldamiseks või sobiva suurusega juppide saamiseks liialt keeruliseks osutub, on kaval nipp kogu asi toidukilesse keerata ja minutiks mikrolaineahju (mida mul küll ei ole ega tule, aga ilmselt ajaks mingi potipõhja käiv aurutusrest ka asja ära, ahjaa, see tuleks poenimekirja panna) torgata, kus ta suhteliselt kohe kuulelikuks muutub. Koolisööklas on mul aurutatud kõrvitsa näol igatahes uus lemmiksidedish.

Ja pole midagi öelda, Jaapani riis tõesti on omaette klassist asi. Masin teeb valmis, auravana kaussi, tiba furikaket peale ja mõni kollane daikoniviil sisse segada. Noh, või siis paljas riis + keerulisi teid pidi kodumaalt kohale jõudnud sinihallitusjuust variant pädeb ka kenasti. :)

Riisikeetjakoogi katsetasin ära. Muna, jahu, piim, vanilliessents, kakao, suhkur, küpsetuspulber (mis kuidagimoodi isegi poest üles leida õnnestus). Aga seesamiseemned tuleks järgmisel korral kas välja jätta või pudiks uhmerdada. Muidu kook, mis kook, maitsetega tuleb katsetada ainult.

Poolteist aastat tuleb Jaapanielu kokku, aga nii uskumatu, kui see ka pole, autentsetes söögikohtades käimised saab vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Noh, täna sai seda viga tsipakene parandatud kõigepealt sisse astudes kohta nimega "Fat Witch Bakery" (mis küll praeguse googeldamise tulemusel pettumustvalmistavalt USA päritoluga asjaks osutus, aga noh, kuna seal päris vahvaid matchamaitselisi koogikesi anti, siis liialt ei virise), kust täitsa hea meelega mõne brownie kaasa võtnud oleks, kui keegi neid meile müüa oleks suvatsenud. Nimelt selgub, et tegeletakse seal ainult tellimustöödega, ehk et kui keegi jõuludeks küpsetisi soovib, siis palun, niisama igapäevaselt on letil leiduv lihtsalt kolme müüja silme all vaatamiseks (no ja osaliselt ka maitsmiseks, et mitte kohale liiga teha).

Järgmiseks ette võetud kenasti uksekardinatega ja vägaväga päris Jp magustoite pakkuv kohvik täitis aga kõik ootused ja veel natuke. Kuidas kõlab näiteks sissepääsu kõrvale monteeritud projektor, mis vastasseinale kalaparve videot näitab? Või punase vaibaga kaetud esik oma jalanõude jätmiseks? Või urnikujuline savipotist vihmavarjuhoidja? (Minu vikerkaarevari sobis sinna kohe eriliselt hästi, ei saa mainimata jätta.. samas, kuhu see EI sobiks, eksole...). Pisikeset puittrepist üles, tatamipõrand, täispuidust voolitud lauad, istumine traditsiooniliselt augus (ehk et laud on põrandast nii 30-40 cm kõrgusel, laua all aga auk, et kõveriti istuma või põlvi kulutama ei peaks), laual ikebanad, ruumi tagaosas kinni ehitatud rõduorvas klassikaline kohvikulaud toolidega, akna taga pimeduses aimatav bambus, ühes seinas puidust baarileti taha peituv kööginurk. Lisaks kaunile ja imeliselt kenasti arusaadavale jaapanikeelsele menüüle olemas ka inglisekeelne, kust valitud matchatoorjuustukook osutus tõeliselt juustuseks tordilõiguks, mis matchakastmega üle kallatud, terake azukipastat kaunistuseks peal. Ja kui siis kakao tellimise peale uuritakse, et mis magususastmega seda soovite? Kakao muuseas oli täitsa ehtne ja piimast tehtud, kui sellele jahtudes tekkinud kile järgi otsustada (asi, mida lapsepõlvest peale vist kohanud ei ole). Või kui mangokokteili tellides muretsevalt mainitakse, et see on külm, kas ikka nii jaheda vihmase ilmaga sobib... Noh, ja siis mingil hetkel istus üks kohalikest (ilmselt peamiselt leti taga askeldanud vanema naisterahva poeg ja koha järgmine omanik) meie laua kõrvale ja kus läks alles jutuks kõigest, alates Eesti, Boliivia ja Jaapani (ehk kohalolnute kodumaade) kuulsatest kohtadest, kohviku ja Kyoto ajaloost, inimeste iseloomudest, toidust jmt ja lõpetades korraliku inglise ja jaapani keeletunniga. (Kuidas näiteks loetakse jp keeles kokku kalu? aga riidekappe? liblikaid? kiile?.. vihjeks, et kõiki eelmainituid loetakse eri sõnadega ja loendureid pidada ikka sadu olema, mitte kümneid, nagu ma varem teadsin... Või näiteks selline fakt, et jp keeles on kümneid sõnu näiteks sinise värvi erinevate toonide tähistamiseks... mis meil ongi.. türkiis-, taevasinine ja meresinine... viiiiist ei konkureeri eriti. Aga palju ja mis sorti on juustusid või kalu, kui inglise keeles kasutada sõnu cheese vs cheeses ja fish vs fishes?). Igatahes, nagu mingil hetkel taipasin, käis kogu vestlus selges jaapani keeles, mis oli kergelt ootamatu, sest arusaamine oli põhimõtteliselt sellisel tasemel, nagu üldiselt inglisekeelsest vestlusest ootaks. Ennast üllatamast ma ei väsi. Enne taas teele asumist pakutud tassike teed (on the house) oli ka äärmiselt meeldiv. Ehk: tagasi minek kohe kindlasti plaanis, soovitaks kohe laiale ringile, kohapidaja inglise keelt küll mõistab, kuigi ise rääkida ei julge. Kokkuvõttes täesti 10/10 kogemus.

Cheers,

Hedi